Piemonte paprikad

Vastuseks mõnele pärimisele - ei, ma ei ole suures sügismasenduses söömist ära lõpetanud, pildistamist samuti mitte. Viimast on lähiminevikus lausa päris palju ette tulnud, küll Laeva soos, kust on pärit ka järgmine panoraamihakatis, aga ka lihtsalt Tartu linna peal, mida hakkavad vallutama sellised ilusad sügisesed lehed...

Väga mitte-minulikult on viimasel ajal juhtunud nii, et magusaid roogi pole eriti teinud. Kas see on sellest, et pole väga palju aega olnud, et selliste teisejärgulisemate (naerukoht :) asjadega tegeleda või sellest, et hetkel on kodus niisamagi igasuguseid maiustusi, mis söömist ootavad. Sest kindlasti pole see sellest, et mu magusaisu kuskile kadunud on, seda mitte ;)

Niisiis on vaatamata kogu räägitud magusa-jutule seegi postitus tegelikult hoopis soolasele toidule pühendatud. Täidetud paprikad on midagi, mis sobivad suurepäraselt praeguse sügisese ilma ja oludega. Retsept ise Nami-namist, mille foorumi kooskokkamise teemast tuli ka üldse mõte köögivilju täitma hakata.

Piemonte paprikad ehk peppers piedmontese on täidetud küüslaugu, tomati ja anšoovistega. Koos krõbeda koorikuga nisuleivaga sobivad need hästi kergeks eineks.

• 3 kuni 6 punast paprikat
• 3 suurt küünt küüslauku
• väike punt basiilikut
• 6 anšoovisefileed õlis
• 6 väiksemat küpset tomatit
• 5 sl külmpressitud oliiviõli
• soola
• musta pipart

Lõika paprikad pikuti pooleks.

Eemalda seemned, maitsesta paprikapoolikud seestpoolt soola ja pipraga.

Lõika küüslauguküüned õhukesteks viiludeks, jaota paprikatele.

Tomatite koorimiseks lõika iga tomati otsa noaga rist, pane tomatid kuni minutiks kuuma vette, nii tuleb koor peaaegu et ise maha. Tükelda tomatid ja aseta ka need paprikapoolikutesse.

Rebi basiilikulehed tükkideks, jaota paprikatele. Haki anšoovisefileed peeneks ja suru paprikatesse tomatite peale ja alla.
Nirista julgelt peale oliiviõli (umbes 2 tl paprika kohta), maitsesta musta pipraga.
Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 30-40 minutit, kuni paprikad on küpsed ja servadest pruunistunud.

Pastakas II: spagetid kana ja sinihallitusjuustuga

Sõna on taaskord Indrekul, kes on meie rõõmuks võtnud taakord ette ja oma pastateo üles kirjutanud ja pildistanud. Korraga süüa ja pilti teha pole tavaliselt just lihtne ülesanne, seda tean omast käest. Omast käest tean ka seda, et alljärgnev roog on vägagi maitsev - proovisin ise ka ära:

(Pastaka esimest osa loe siit.)

Meie pasta miniseebika teine osa tegeleb vahest kõige tuntuma isendiga üldse- spagetid. Eelmise osa kogemusest otsustasin seekord olla mugav ja kasutada pastamasinat. Mulle meeldib masinaga pastat teha, sest see on lõbusam ja tulemus on tugevam.

Alustuseks tegin tüüpretsepti järgi taigna kahes munast ja kahele inimesele. Kuna minu viimane Belgia reis on juba üle aasta möödanik ning minu naise veebruarikuine viibimine

Belgias lõppes ainult kahe kilo durumjahuga, ei olnud mul enam mitte grammigi kõrgtugevat jahu. Pasta sai tehtud ainult tavalise nisujahuga ja minu arust õnnestus asi ka nii väga hästi. Ainu

ke ootamatus minu jaoks oli, et taigna korrutamisel kippus see kleepuvaks muutuma, aga kõigest järjekorras.

Nagu meil pastaka esimesest osast meeles on, peab taigen pärast valmismätsimist vähemalt pool tundi seisma. See on sobiv aeg kohviks või koera pissile laskmiseks. Samuti võib selle lühikese hetke kasutada kastmesse minevate asjade ettevalmistamiseks.

• 200g kanafileed
• 1 küüslaugu küüs
• ca 50g mandleid
• 200ml vahukoort
• 1 pakk (100g) sinihallitusjuustu
• Röstimiseks ja praadimiseks võid
• Maitsestamiseks soola, valget pipart, basiilikut

Pähklite hull nagu ma olen, kipun ma neid igale poole toppima, aga minu arust on mandlid selles retseptis täiesti õigel kohal. Igatahes oli mul kodus varutud mandlipakk, millest nüüd peotäis mandleid lõikelauale läks ja suure noaga väiksemaks hakiti. Tükid ei tohiks olla liiga väiksed, sest siis nad kaovad kastmes ära. Noaga hakkimine jätab mandlitükid ka meeldivalt nurgeliseks ja hambale kohe ära tuntavaks. Pann vaiksele tulele, natuke võid ja mandlid pannile. Röstima peaks nii kaua, kuni tükid muutuvad pruunikaks ja kõvaks (maitsmine aitab).

Vahepeal tuli ka pere üks väiksematest liikmetest uurima, kas ma tõesti teen jälle pastat. Sellises toredas tegevuses tahavad meie peres kõik kaasa lüüa, isegi kui nad on nii lühikesed, et nende nina ei ulatu isegi mitte üle kapiserva.

Kana väikesteks kuubikuteks ja samuti tüki võiga pannile. Küpseta väiksel kuumusel kaane all, kuni liha on muutunud mõnusalt pehmeks ja natukene servast pruuniks läinud. Keegi ei taha ju pastat süües avastada, et kana veel kaagutab. Servast peab liha pruuniks minema, kuna see annab pärast kastmele mõnusa maitse. Eks see ole iga inimese maitse, kui pruuniks ja küpseks liha lasta. Meie naisega oleme pidevas vaidluses selle üle - tema arvates kõrvetan ma söögi söeks ja minule ei meeldi, kui veri hammaste vahelt välja voolab. Lisa peenestatud küüslauk ja lase sel koos kanaga minut-kaks pannil podiseda. Tähelepanelik lugeja vast märkas, et minu küüslaugud on ilmselt õuna suurused. Ei tea isegi miks, aga tekkis isu küüslaugust rooga süüa ja seepärast sai tegelikkuses kastmesse kolm küünt pandud.

Tagasi meie taigna juurde, mis nüüd ilmselt umbes pool tundi seisnud on. Jaga tainas näiteks neljaks ja võta üks osa välja ning rulli see laiaks. Nüüd hakkab lõbus rullimistöö pastamasinaga. Aste astmelt rulli taigen järjest õhemaks kuni kolmanda või neljanda paksuseni, siis võta pastamass ja voldi see kolmandike kaupa kokku ning alusta rullimist kõige suuremast paksusest uuesti, liikudes aste-astmelt uuesti kolmanda paksuseni.

Taigen muutub seejuures järjest kõvemaks ja tihedamaks. Kui taigen muutub kleepuvaks, siis kata mõlemad küljed korra jahu sisse ja ketra edasi. Kuna pastamasin pressib massi järjest laiemaks on mõistlik vahepeal pastat korrutades see ka neljaks või rohkemaks kokku voltida, et taignariba laius oleks masinast kitsam - nii on lihtsam rullida ja kohe kindlasti on niimoodi lihtsam hiljem spagette välja lõigata. Taigent peaks heade allikate kohaselt vähemalt 10 korda korrutama. Mida rohkem korrutada, seda „kõvem ja krõpsuvam“ on tulemus. Minu kogemused ütlevad, et ka 4 korda on väga hea. Enda tegevuse kordamine sõltub ilmselt sellest, kui palju aega on.

Viimase rullimisega ära väga õhukeseks mine (umbes kolmas paksus), sest eesmärk on ikkagist spagetid ja mitte niitnuudlid. Spagetilõikajaga on juba lihtsam- korrutama ei pea ja juba pärast esimest läbiketramist võib pasta kuivama panna, kas käterätikule või kuskile rippuma on maitse küsimus.

Nüüd jälle kastme kallale. Vaiksel tulel praadides lisa kanale röstitud mandlid ja maitsesta. Soolaga ei tasu üle pingutada, sest seda saab alati lisada lõpptulemusele ning juustud lisavad veel soola. Hauta segu natukene, tõsta kuumust ja lisa vahukoor.

Lase vahukoorel keema tõusta ning vala kastmesse tükeldatud sinihallitusjuust. Viimasel ajal on mul olnud probleeme hea sinihallitusjuustu leidmisega. Ühes toidusaates räägiti, et on olemas ka eestimaine. Läksin poodi ja tõin selle endale ära- eksperiment lõppes juustu ära viskamisega. Kahjuks ei olnud see minu ainuke negatiivne kogemus. Ei tea, kuhu see maailm niimoodi lõpuks välja jõuab, kui isegi sinihallitusjuust maitseb nagu see oleks hallitama läinud. Kui juust on täielikult sulanud, siis tõsta pann tulelt ja jäta kaste tõmbama.

Keeda spagette sortsu õliga soolvees paar minutit, kurna ja sega kastmega.

Serveeri riivitud parmesaniga ja naudi soojalt.