Agility MM ja Saksamaa

Ma pole paljudes kohtades käinud ja paljusid asju teinud. Nüüd võib sellest nimekirjast maha tõmmata lennukiga lendamise, Saksamaal käimise (jajah, ma olen selline vähe reisinud inimene. Sel aastal käisin esimest korda Soomes ka :D) ja mis kõige tähtsam - agility maailmameistrivõistlustel käimise.

Ah et mis see agility on? Agility on spordiala, millega ma olen tegelenud juba üle nelja aasta. Ja õigupoolest mitte üksi, vaid ikka oma koeraga. Jah, agility on koeraspordiala ja pealegi paganama põnev. Rohkem infot leiab näiteks Eesti agility fännilehelt, kus on agility kohta järgmine kirjeldus:

Agility on hasartne, lõbus, põnev ja vaatemänguline koeraspordiala, kus koer läbib koerajuhi hääle ja kehakeele abil suunamisel mitmesugustest takistustest koosneva raja. Eesmärgiks on läbida takistused kindlas järjekorras, vigadeta ja võimalikult kiiresti. Selle juures on peamine inimese ja koera omavaheline koostöö ja kontakt – koerajuht kasutab juhtimisstiili ja -võtteid, mis sobivad neile kõige paremini ja mida koer mõistab.

Tõesti, tõesti, agilitys võib igal hetkel midagi ootamatut juhtuda :)

Et paremini pilti silma ette saada, võib vaadata näiteks seda kena videot 2006. aastast. See on üsna pikk, nii et kellel kiire on, vaadake kuskilt keskelt :P

Kuigi sakslaste korraldus lonkas mõlemat jalga, oli siiski tore sellisel üritusel ära käia. Loodetavasti, on järgmine kord elamus märksa võimsam (Prantsusmaal, muide ;)

Nagu näha, ei olnud minek üldsegi mitte toidu pärast ja - olgem ausad - selleks ei jäänud ka eriti aega, sellegi poolest nüüd veidi ettejäänud toidust ka (kuna see on siiski toidublogi). Oma silm on kuningas, nii et... :)

Viinamarju? :)

Vaatamata kogu sellele rohelisele siin, ei näinud hotelli hommikusöögilauas kordagi kasvõi kurgiviilugi. Saia oli selle ees mitme eest :P

Koogid ja saiakesed nägid igas väikseimaski kohas võrratud välja. Võib-olla siis sellepärast oligi neid reaalselt maitstes pisuke pettumis, kuna ootused olid nii kõrgele kruvitud. Näiteks väikestest piltidest ülemine parempoolne pidi olema šokolaadikook, aga šokolaadist andis seal küll aimu vist ainult värv.

Berliini lennujaama Starbucksi šokolaadikook oli see-eest täielik vastand. See oli nii šokolaadine, et poole tüki pealt hakkas juba isu täis saama :P

Enne äralendu saime kiirelt ka Nürnbergi vanalinnas ringi vaadata.

Valik võttis päris kindlasti silme eest kirjuks :)

Maitsesin esimest korda ka röstitud kastaneid:

Õige matkaselli seljakott näeb välja selline: ei lähe magusast kinni isegi ;)

Rica võistles MM-l esimest korda, aga väga tublilt :)