Pasteeditegu vol2 ja külalisesineja

Hommikusöök a la patofüsioloogia ehk miks täna on selline eriline päev, et meil on külalisblogija - meie kooskokkamisest kirjutab Martin:

2009 on möödanik ja järjekorras ootab mitu, mitu maitsvat retsepti ja ideed, mis järgemööda kindlasti jõuavad mõttest paberile, paberilt tegudeni ja varem või hiljem leiavad oma tee ka blogisse. Loodetavasti varem :)

Esimeseks ideeks, mis sõna otseses mõttes jõudis mõttelennust kausidesse, oli kanamaksapasteet kahes erinevas variatsioonis. Teekond tulemuseni polnud aga sugugi roosiline, sest esimeseks ülesandeks oli maksa hankimine, mis tähendas retke Tartu turuhoonesse läbi käreda külma. Sisuliselt võiks öelda, et see käik toimus peaaegu lõunapoolkeral, sest hetkel on Antarktikas kõigest tagasihoidlik -27 °C.

/Pilt internetist/

Aga see kõik oli seda väärt, sest turuhoone ei jätnud meid ilma korralikust maksast ja ajutiselt kangestunud, kergelt sinakas-lillaks värvunud varbad, sõrmed, nina ja kõrvad said oma meeldiva tooni ja soojuse tagasi peagi peale kojujõudmist ja tassitäit kuuma teed.

Olles tagasi kehatemperatuuri juures, mida võib inimlikuks lugeda, algas erinevalt viimasest seigast juba hulga meeldivam pasteedivalmistamise osa, Dagrise jaoks maksa ettevalmistamine-praadimine ja minu jaoks sibulate hakkimine.
Ja las ma räägin teile, need ei olnud mingid tavalised „lähen poodi ja võtan mõned sibulad” sibulad, need olid tõsised „pisaramasinad”, korralikud maasibulad, mis panid silmad mõnuga vett jooksma. Need olid sellised sibulad, et kui sa oled nad kõik ära hakkinud ja kõrvale tõstnud, siis nad tekitavad sellise raadiuse enda ümber, et kui kausi ligidusse sattuda, siis nad suudavad ikka silmad uuesti veele kiskuda.
Kuid siiski, antud juhul oli „pisaramasinatega” parem tegeleda, kui teha „jalutuskäik lõunapoolkeral” :)

Viimaseks etapiks jäi saumikseriga maksa ja kõige muu kokkusegamine. Sellega ühtlasi hakkas pasteet võtma juba pasteedile omast ilmet!

Peale kraanikausitäit musti nõusid ja igati lõbusalt veedetud aega köögis, oli meil kaks kausitäit täiesti head ja isetehtud pasteeti, mida ei leia siin ühestki poest!

Alguses mainitud kaks variatsiooni tulevad sellest, et üks maitsestati brändi ja jõhvikatega, teine glögiga (nami-namist). Viimast nimetaksin „Dagrise” ja esimest „Matu” omaks, sõltuvalt sellest, kes kumma ära mikserdas. Kokkuvõttes tulid mõlemad maitsvad kuid eelise annaksin siiski glögiga pasteedile!

Vaja läks:

• 1 kg kanamaksa
• 3 sibulat, hakitud
• 6 sl võid praadimiseks
• soola-pipart
• glögi, basiilikut / brändit ja jõhvikaid
• 200 g võid
• katteks 1 dl kanapuljongit ja
• 2 lehte želatiini

Külmutatud kanamaks enne sulatada, siis puhastada üleliigsest rasvast ja soontest. Kahe pasteedi valmistamiseks jagasime maksahulga ja sibulahunniku pooleks.
Pool maksast prae 3 sl või ja sibulaga, maitsesta soola-pipraga ning püreesta siis koos 1 tl basiiliku, 3 sl glögi ja poole võikogusega.
Ülejäänud sibulakogus prae või sees aeglaselt klaasjaks, tõsta kõrvale. Prae kanamaksad, maitsesta taaskord ja püreesta sortsu brändi, paari lusikatäie jõhvikate ja ülejäänud võiga, sega sisse sibulatükid.
Vala mõlemad pasteedid kaussi, soovi korral tee peale ka želee - paisuta želatiinilehti külmas vees, kuumuta puljong keemiseni (glögipasteedi puhul lisa ka tiba glögi), sulata selles želatiin ja vala pasteedile. Jahuta.
Maksa praadides ära seda üle prae! Maks peab keskelt jääma veidi roosaks, üleküpsetamisel muutub see tuimaks ja kuivaks.