Going Nuts for Doughnuts! Ehk pontšikud ja Daring Bakers

Septembri alguses liitusin Daring Kitchen'iga, täpsemalt olen nüüd ka Daring Baker. Tegemist on sellise ülemaailmse virtuaalse kooskokkamisega, kus iga kuu 1. kuupäeval esitatab keegi uue nii-öelda väljakutse ja 27. kuupäeval on siis avaldamise tähtaeg, mil kõik, kes retsepti katsetasid, oma blogisse vastavasisulise postituse teevad. Enne ei tohiks kellelgi, kes Daring Baker pole, poole sõnagagi käimasoleva kuu teemast rääkida. Lisaks on reeglid, mitmel kuul aastas võib ilma mõjuva põhjuseta osalemata jätta jms. Vot selline karm kord ;)

Tegelikult pole asi aga üldsegi nii hull, kui nüüd võib-olla tunduma hakkas, kuigi septembri teemast jäin ma välja (mis sellest, et liitusin 2. septembril), kuna poole teema pealt sisse ei lastud. Nii et selleks ajaks, kui mind täieõiguslikuks liikmeks tunnistati, olin ma juba jõudnud ära unustada, et ma sellise asjaga ennast sidunud olin :D

Mitte kooskõlas minu üles krutitud ootustega, et nüüd tuleb mingit eriti vinget ja keerulist asja küpsetama hakata, olid oktoobrikuu teemaks hoopis ei midagi muud kui pontšikud (või sõõrikud, oleneb, kuidas keegi nimetada tahab) - teemat võõrustas Lori blogist Butter Me Up.

Õiged pontšikud on küll ühed neist asjadest, mida praegusel ajal ainult vähestest kohtadest saab, kui sedagi - mitte et ma nüüd mingi suurem pontšikusõber olen, aga mäletan, et varem ikka sai neid söödud, kui vanaema tõi näiteks :)

Ise nende tegemise peale poleks ma küll ei lähi- ega ka kaugemas tulevikus tulnud, see õlis frittimine peletab mind kuidagi eemale vist - silme ette tuleb kohe õlist läbi imbunud ja tilkuv lõpptulemus, aga tuleb tunnistada, et asjalood polnud üldse nii hullud ja see oli pigem minu elava kujutlusvõime vili. Siinkohal ma muidugi ei väida, et tegu oleks mingi tervisetoiduga ;)

Trikk seisneb selles, et õli peab olema parajalt kuum (umbes 185 kraadi). Kui õli ei ole piisavalt kuum, imavad pontšikud liigselt õli ja tulemus jääb liialt rasvane, kui aga õli on liiga kuum, küpsevad need väljast liialt ja sisu jääb tooreks.

Retseptiks kasutasin ühte neljast välja pakutud variandist - Alton Browni pärmitainast sõõrikute retsepti, mida ma veidi kohandasin. (Muide, sellest tainast tulid ka maitsvad kaneelisaiakesed ;)

• 4 dl piima
• 100 g võid
• 50 g (värsket press)pärmi
• 80 ml sooja vett
• 2 muna
• 1 dl suhkrut
• 1,5 tl soola
• 1 tl jahvatatud muskaatpähklit
• 675 g jahu

Just valmistamise koht oli see, kus ma mingeid juhiseid ei järginud. Sulatasin või, lisasin selle leigele piimale, lisasin vee, kloppisin sisse munad, suhkru, soola ja jahvatatud muskaatpähkli. Segasin sisse pärmi (seda on mugavam teha, kui segada pärm esialgu väiksemas koguses vedelikus) ja seejärel hakkasin jahu lisama. Saavutanud sobiva konsistentsi, sõtkusin tainast kuni see hakkas kausi küljest ilusti lahti tulema. Seejärel panin rätiku all sooja kohta kerkima - ja tainas kerkis ootamatult hästi. Juba umbes poole tunniga oli kahekordne kogus tainast käes.

Järgmisena rullisin taina lahti, umbes 1-1,5 cm paksuseks. Pontšikute välja lõikamiseks kasutasin suurt tassi ja augu jaoks viinapitsi.

Panin osad tainasõõrid jahuga puistatud köögirätikule kerkima. Selleks ajaks katsin need veel teise rätikuga.

Kuna ma tahtsin ühest sõõrikuuteost ikka viimast võtta (sest kui tihti ma neid ikka teen, eksole), siis tegin ka täidisega pontšikuid - nagu moosipalle, aga täideks kasutasin mingit tüüpi šhokolaadi-metspähkli kreemi (a la Nussa, Nutella vms). Nende väljalõikamiseks kasutasin ainult oma suurt kruusi, aga taina rullisin veidi õhemaks, kuna ühe palli jaoks kulub 2 kihti tainast. Ühe kihi peale panin lusikatäie-poolteist kreemi, katsin teise tainakihiga ning kasutades tassi surusin pooled omavahel kokku.

Nüüd algas huvitav osa - ehk osa, mis hõlmas kuuma õli. Siinkohal ettevaatust, et end mitte pea 200-kraadise õliga kuidagi kõrvetada! Ajasin õli väikses potis kuumaks, temperatuuri polnud mul loomulikult millegagi mõõta, minu lihatermomeeter näitas umbes kuni 100 kraadini ainult. Õli kuumuse testimiseks soovitati tükikese saiaga katsetada, umbes 60 sekundiga peaks sai pruunistuma. Ideaalis peaks sõõrikud mõlemalt poolt 30 sekundit küpsema, aga mina asja nii täpseks ei ajanud. Pontšikute õlisse ja sealt ära tõstmiseks ning ümber keeramiseks kasutasin vahukulpi. Valmis saades panin esialgu köögipaberile, et kõik üleliigne rasv sinna imbuks.

Edasine on aga igaühe oma teha. Üks võimalus on minna lihtsama vastupanu teed ja pontšikud lihtsalt ohtra tuhksuhkruga üle puistata.

Veel on variant sõõrikud ära glasuurida. Selleks on vist küll sadu erinevaid variante, aga mina sulatasin lihtsalt vahukoorega šokolaadi ja kastsin neid sinna sisse ja puistasin peale pärlsuhkrut. Tumeda šokolaadi jätaksin ma siinkohal mõneks teiseks puhuks ;)

Ka oma täidisega pallikesed katsin sellesama šokolaadiglasuuriga. Peale puistasin purustatud kreeka pähkleid. Mõnus! Klaas piima sobib siia juurde kui rusikas silmaauku ;)

Paprikasupp

Sügis (vahepeal ütleks lausa, et talv) on nüüdseks korralikult kohale jõudnud, esimesed lumed on ära olnud. Seega on õige aeg korralikeks suppideks, pajaroogadeks, vormideks ja muudeks sellisteks (südant)soojendavateks roogadeks - suppi süües hakkab mingil põhjusel küll alati väga soe.

See paprikasupp on tõeliselt lihtsalt ja kiirelt valmistatav, selline laisa inimese supp ;) Vajab vaid üsna kerget hakkimistööd, mida ei pea väga tõsiselt võtma, sest lõpuks püreestatakse kõik nagunii saumikseriga. Et aga vältida seda ohtu, et keegi saab endale kogemata terve küüslauguküüne, võiks küüslaugu siiski riivida või peeneks hakkida - rohkem maitset ka :)

Neile, kes ilma lihata toidust suurt ei pea, võib kõrvale praadida näiteks hakkliha, mida siis igaüks saab vastavalt soovile enda supile lisada.

• 2-3 suurt paprikat
• 2 keskmise suurusega sibulat
• 400 g purustatud tomati konservi
• 2-3 küünt küüslauku
• köögivilja- või kanapuljongit
• 1 sl oliivõli
• maitsetamiseks soola-pipart, punet, tüümiani, basiilikut

Puhasta paprikad seemnetest. Tükelda paprikad ja sibulad, suurt vaeva korraliku peenekshakkimisega pole tarvis näha. Riivi küüslauguküüned. Kuumuta sibularõngaid veidi poti põhjal õlis, lisa küüslauk, paprikatükid ja tomatikonservi sisu. Vala peale nii palju puljongit, et kõik oleks kaetud. Maitsesta. Keeda kuni paprikad on pehmed, siis eemalda tulelt ja püreesta saumikseriga.

Vajadusel lisa veel puljongit, et saavutada sobiv vedeluse aste. Muidu aga serveeri koos natukese juustu ja/või tüümiani- või basiilikuoksaga, kõrvale sobib hästi krõmpsu koorikuga nisuleib.

Frangipanega õunakoogikesed

Üks lihtsamatest ja maitsvamatest õunakookidest üldse. Raske ka mingeid konkreetseid koguseid öelda, sest kuigi ma olen neid koogikesi juba oma hea 3-4 korda vähemalt teinud, siis alati käib see tunde ja olemasolevate asjade järgi. Sellegipoolest panen sulgudesse mingid umbkaudsed kogused. Algne retsept ise on pärit siit.

Vaja läheb:

• lehttainast (500 g)
• frangipanet (kulub vähem kui sealsest retseptist valmiv kogus. ülejääk külmuta)
• õunu (olenevalt suurusest 4-6-8 tk)
• võid (mõned supilusikatäied)
• murakamoosi

Rulli lehttainas jahusel pinnal lahti, kui see juba pole sinu eest lahti rullitud. Pintselda peale toasoe frangipane, külmkapikülmana on see üsna tahke ja raske peale kanda ;) Lõika välja sobiva suurusega ruudukesed.

Koori õunad ja lõika õhukesteks viiludeks. Kata ruudukesed vastavalt oma kunsti- ja ilumeelele õunaviilakatega.

Pintselda pealt sulavõiga.

Pane ahju ja küpseta kuni koogikesed on kenasti valmis, põhi kuldpruun ja õunad hakkavad äärtest kergelt karamelliseeruma. 190-kraadises ahjus peaks see võtma umbes 20-30 minutit.

Enne serveerimist pintselda koogikesed murakamoosiga.

Serveeri törtsu vahukoore või jäätisepalliga, soovitavalt ahjusoojalt, kuna siis on need - nagu ka paljud teised küpsetised - parimad :)

Frangipane - mandlikreem

Frangipane (eesti keeles frandžipaan !? Jätaks selle variandi siiski hetkel kasutamata ;) on magus, originaalis mandlimaitseline täidis, mida kasutatakse erinevate küpsetiste valmistamisel. Praegusel ajal kasutatakse frangipane tegemiseks ka erinevaid teisi pähkleid - näiteks sarapuu- või pistaatsiapähkleid.

• 2,5 dl mandleid (umbes 150 g)
• 1,5 dl suhkrut
• 1 suur muna
• 1 suur munakollane
• 1 sl jahu
• 100 g võid
• võib lisada vanilli- ja/või mandliekstrakti, 0,5 tl nt

Tundub, et tegemisõpetus on igaühel omamoodi.

Variant 1: vahusta või suhkruga, klopi sisse muna ja munakollane, seejärel lisa jahvatatud mandlid ja jahu.

Variant 2: jahvata mandlid, sega suhkru ja jahuga, lisa pehme või ja munad. Sega ühtlaseks. Hoia kuni kasutamiseni külmkapis, aga ära liiga kaua oota ;)

Vaata ka frangipanega õunakoogikeste retsepti.

Küpsisetort

Küpsisetorti iseloomustab hästi üks sõna - klassika. Vist üks parimaid asju, mida küpsistest teha annab ja kindlasti on igaühel välja kujunenud oma just see õige retsept, mida kasutada - juba immutamismaterjal võib kõike muuta ;) Milline on Sinu traditsioonilise küpsisetordi retsept?

Küpsisetordi isu tuli juba Nürnbergi lennujaamas niisama Selga küpsiseid süües ;) Mis parata, kui kuivad küpsised enam hästi alla ei lähe, siis küpsisetorti võtaks küll veel. Eilne õe sünnipäev oli suurepärane põhjus see ka valmis teha. Lisaks heale tuttavale maitsele on küpsisetordil veel paar plussi - valmib kiiresti ja lihtsalt ja valmis võib teha ka juba eelmisel õhtul.

6 pakki Selga küpsiseid (klassikalisi ja/või kakao)

2 kohupiimatoru, maitsestamata (kokku 800g)

4 dl vahukoort

suhkrut

2 tl vanillisuhkrut

5-6 banaani, viilutatult

immutamiseks kohvi

100 g šokolaadi

Vahusta rõõsk koor, sega kohupiimakreemiga ja maitsesta vanillisuhkru ja suhkruga, vastavalt oma magusaarmastusele.

Lao kandikule 4x6 küpsist, enne paigale asetamist kasta igaüht korraks kohvi sisse. Kata küpsisekiht ühtlaselt kohupiimakreemiga, siis banaaniviiludega. Sellise süsteemi järgi lao 3 kihti (vaheldumisi heledaid ja tumedaid küpsiseid nt), 4. küpsisekiht kata ainult kohupiimakreemiga ja pane vähemalt mitmeks tunniks jahedasse kohta seisma. Enne serveerimist kata riivitud šokolaadiga.

Kuskussiga täidetud paprikad brokkolikastmega

Need täidetud paprikad sobivad kastmega ka õhtusöögiks. Lõpus kirjeldatud kaste on muide juba nii mõnegi südame võitnud, kaasa arvatud minu enda oma ;) Retsept on pärit Martini emalt (kes ei mäleta, siis Martin rääkis aasta alguses siin blogis pasteediteost.)

• 4-6 paprikat
• 2-3 dl kuskussi
• puljongit
• 250 g brokkolit
• 2-3 tomatit
• hakitud peterselli
• oliivõli
• soola-pipart
• sidrunimahla

+ kastme jaoks veel brokkolit, hapukoort ja majoneesi.

Lõika paprikad pooleks ja puhasta seemnetest. Maitsesta seest soola-pipraga.

Haki brokkoliõisikud väiksemaks. Koori tomatid lõigates kõigepealt iga tomati otsa noaga risti ja siis neid kuni minuti kuumas vees hoides. Haki väikesteks kuubikuteks.Kuskussi valmistamiseks valmista kõigepealt puljong. Vala nõusse kuskuss ja seejärel vala peale kuum puljong, nii et viimane kataks kuskussi ja oleks paar sentimeetrit ülegi. 5 minuti pärast torgi kuskuss kahvliga õhuliseks. tilguta peale veidi värsked sidrunimahla, seejärel sega brokkoli- ja tomatitükkidega, lisa ka hakitud petersell ja maitsesta vajadusel veel.

Pintselda ahjunõu kergelt oliivõliga. Täida paprikad kuskussiseguga (soovi korral puista peale veidi riivjuustu), aseta need nõusse ja küpseta 200-kraadises ahjus umbes 30-40 minutit, kuni paprikad on küpsed ja servadest pruunistunud.

Serveeri külma brokkolikastmega, mille valmistamiseks haki taaskord brokkoliõisikud väiksemaks, sega 1:1 suhtes majoneesi ja hapukoorega ning maitsesta soola-pipraga.

Agility MM ja Saksamaa

Ma pole paljudes kohtades käinud ja paljusid asju teinud. Nüüd võib sellest nimekirjast maha tõmmata lennukiga lendamise, Saksamaal käimise (jajah, ma olen selline vähe reisinud inimene. Sel aastal käisin esimest korda Soomes ka :D) ja mis kõige tähtsam - agility maailmameistrivõistlustel käimise.

Ah et mis see agility on? Agility on spordiala, millega ma olen tegelenud juba üle nelja aasta. Ja õigupoolest mitte üksi, vaid ikka oma koeraga. Jah, agility on koeraspordiala ja pealegi paganama põnev. Rohkem infot leiab näiteks Eesti agility fännilehelt, kus on agility kohta järgmine kirjeldus:

Agility on hasartne, lõbus, põnev ja vaatemänguline koeraspordiala, kus koer läbib koerajuhi hääle ja kehakeele abil suunamisel mitmesugustest takistustest koosneva raja. Eesmärgiks on läbida takistused kindlas järjekorras, vigadeta ja võimalikult kiiresti. Selle juures on peamine inimese ja koera omavaheline koostöö ja kontakt – koerajuht kasutab juhtimisstiili ja -võtteid, mis sobivad neile kõige paremini ja mida koer mõistab.

Tõesti, tõesti, agilitys võib igal hetkel midagi ootamatut juhtuda :)

Et paremini pilti silma ette saada, võib vaadata näiteks seda kena videot 2006. aastast. See on üsna pikk, nii et kellel kiire on, vaadake kuskilt keskelt :P

Kuigi sakslaste korraldus lonkas mõlemat jalga, oli siiski tore sellisel üritusel ära käia. Loodetavasti, on järgmine kord elamus märksa võimsam (Prantsusmaal, muide ;)

Nagu näha, ei olnud minek üldsegi mitte toidu pärast ja - olgem ausad - selleks ei jäänud ka eriti aega, sellegi poolest nüüd veidi ettejäänud toidust ka (kuna see on siiski toidublogi). Oma silm on kuningas, nii et... :)

Viinamarju? :)

Vaatamata kogu sellele rohelisele siin, ei näinud hotelli hommikusöögilauas kordagi kasvõi kurgiviilugi. Saia oli selle ees mitme eest :P

Koogid ja saiakesed nägid igas väikseimaski kohas võrratud välja. Võib-olla siis sellepärast oligi neid reaalselt maitstes pisuke pettumis, kuna ootused olid nii kõrgele kruvitud. Näiteks väikestest piltidest ülemine parempoolne pidi olema šokolaadikook, aga šokolaadist andis seal küll aimu vist ainult värv.

Berliini lennujaama Starbucksi šokolaadikook oli see-eest täielik vastand. See oli nii šokolaadine, et poole tüki pealt hakkas juba isu täis saama :P

Enne äralendu saime kiirelt ka Nürnbergi vanalinnas ringi vaadata.

Valik võttis päris kindlasti silme eest kirjuks :)

Maitsesin esimest korda ka röstitud kastaneid:

Õige matkaselli seljakott näeb välja selline: ei lähe magusast kinni isegi ;)

Rica võistles MM-l esimest korda, aga väga tublilt :)