Lehed

Valge šokolaadi tort jõhvikatega

Neljapäev, 29. oktoober 2009

The Dog's Breakfast blogis oleva šokolaadikoogi eeskujul valmis minul hoopis selline, veidi teistsugune väike tort. Kasutasin enda jaoks esmakordselt eriti pisikest koogivormi - 20-22 cm diameetriga umbes. Kartsin, et jõhvikad jäävad ehk liiga hapud, aga nad tasakaalustasid hoopis mõnusalt valge šokolaadi magusust. Lõpptulemus oli päris armas:

Põhi:
  • 50 g võid
  • 75 g hapukoort
  • 3 sl suhkrut
  • 1 tl vanillisuhkrut
  • 3 dl jahu
Täidis:
  • 150 g valget šokolaadi
  • 25 g võid
  • 150 g toorjuustu
  • 100 ml vahukoort
  • 3 dl jõhvikaid
Näpi külm või, suhkrud ja jahu segamini, lisa hapukoor ja sega ühtlaseks tainaks. Suru tainas võiga määrtiud koogivormi põhja ja servadele ning küpseta raskuse all seni, kuni põhi valmis saab (umbes 10-15 min). Enne täidise tegemist jahuta korralikult maha.
Täidise jaoks sulata veevannil šokolaad, sulata šokolaadi hulka ka või. Sega sisse toorjuust ja vahustatud vahukoor. Vala koogipõhjale marjad ja kalla need siis šokolaadiseguga üle. Lase üleöö külmas taheneda.

Sügis

Pühapäev, 25. oktoober 2009

Pildikesi meie sügisest - tegelikult küll ainult ühest ilusast nädalavahetusest... ja nagu näha, siis väga koerakeskselt :)

Banaani-karamellikeeks

Neljapäev, 22. oktoober 2009

Nüüd siis retsept, mida eelmises postituses mainisin. Ilmselt mõtlen millalgi, kui kool mind lähiajal päris maha ei murra :) veel midagi maitsvat välja, mida selle karamellise maiustusega teha.
Igatahes see banaani-karamellikeeks kukkus aga küll igati maitsev välja, väga rikkalik ja mõnusalt mahlane. Peale selle nägi veel kaunis välja ka.

Vaja läheb:
  • 4 muna
  • 4 dl jahu
  • 1 tl küpsetuspulbrit
  • 1 tl soodat
  • 50 g võid
  • 3 spl hapukoort
  • 1,5 dl suhkrut
  • 1 tl vanillisuhkrut
  • 1 tl kaneeli
  • 3-4 banaani
  • karamellikreemi
  • kaerahelbeid
Vahusta munad suhkrutega, sega sisse omavahel segatud jahu, küpsetuspulber ja sooda ning kaneel. Teises kausis suru kahvliga puruks banaanid, võid jätta ka mõned suuremad tükid. Sega banaanid üsna sulanud võiga ja lisa ülejäänud taignale. Lisa hapukoor ja sega tainas ühtlaseks. Lisa karamellikreemi tükke (juhul, kui kreem üsna tahke on) ja sega kergelt läbi. Vala tainas võitatud ja kaerahelvestega ülepuistatud keeksivormi (vahepeale võib kihiti veel karamellikreemi panna). Kõige peale raputa veidi kaerahelbeid. Küpseta nii kaua, kuni keeks on pealt mõnusalt krõbe ja sissetorgatud tikk jääb puhtaks, minul kulus umbes 40-50 minutit teadmata temperatuuril :)

Karamellikreem

Esmaspäev, 19. oktoober 2009

Suvel vajasin ühe retsepti jaoks karamellikreemi. Selgus, et selle tegemine on lihtsam kui arvata võiks! Tegelikult oli see lausa nii lihtne, et ei klassiftseerugi justkui retsepti alla... Aga siiski - kuna nüüd tahaksin teiega üht hiljutist retsepti jagada, siis jagan ka kreemi tegemise õpetust :)

Vaja läheb purgitäit (või mitut) magusat kondenspiima ja kaks ja pool kuni kolm tundi aega, vett ja potti. Kõik ongi nii lihtne - lihtsalt pane avamata (ilma siltideta) purgid potti, vala peale nii palju vett, et purgid oleksid kaetud ja lihtsalt keeda purke kaane all neid vahepeal liigutamas käies.
Mida kauem keedad, seda paksema karamellikastme saad. Mina keetsin kolm tundi täis, sest vedelamaks saab seda segu piimaga alati teha, paksemaks mitte eriti.
Hoolikalt tuleb jälgida, et purgid kogu aeg veega kaetud oleksid (!), muidu võivad need plahvatada.
Enne avamist peaksid purgid täielikult maha jahtuma. Sega segu läbi ja vala puhtasse õhukindlalt suletavasse purki. Säilib külmkapis päris pikka aega.

Mul on veel seda karamellikastet omajagu alles, seega küsimus suurele ringile: mida sellest teha võiks? Mida teie teeksite? :)

Üks aeganõudev tomatipirukas

Pühapäev, 11. oktoober 2009

Viimasel ajal ei jõua kuidagi siia postitamiseni, kuigi olen sellega vahepeal juba mitu korda algust teinud. Ilmad on juba külmad (täna sadas juba midagi lumelaadset!) , valget aega vähe ja selle vähesegi veedan enamasti koolis olles, kuigi mõnes loengus on küll pigem kehv tunne, et peaksin tol hetkel hoopis kodus ootavat kooki pildistama, sest hiljem enam valgust ei ole: toidupilte ei tee ma kunagi välguga. See on siis üks osa selgitusest, miks siin nii vaikne on nagu on.
Vaatamata sellele, et kohati (peaaegu alati) on liiga vähe aega, saab seda aeg-ajalt küpsetamise jaoks ikkagi leitud/võetud. Ühel õhtul isegi nii palju, et röstisin ahjus tunnikese-paar tomateid küüslaugu ja palsamiäädikaga ja pärast kogu seda janti küpsetasin vastvalminud röst-tomatitest veel sellise kauni ja maitsva piruka. Selle otsasaamine oli peaaegu et minutite küsimus.

Praegu on juba selline aeg, kus iga kättejuhtunud tomat ei ole enam sugugi hea, sellegipoolest on veel ka tõeliselt häid tomateid saada, ja just nendest selle piruka valmistama peakski. Mida külmemaks ja hallimaks lähevad meie ilmad, seda vesisemaks ja maitsetumaks lähevad meie tomatid. Poe omad on juba praegu sellised, just üks õhtu imestasin salatit süües... Turult on veel lootust paremaid saada...
Juhul kui on juba juhtunud eelpool kirjeldatu ja häid tomateid enam saadaval pole, soovitatakse The Traveller's Lunchboxis kasutada konserveeritud varianti, sel juhul jääb loomulikult ära ka tomatite koorimine.

Põhi:
  • 140 g jahu
  • soola
  • 50 g võid
  • 3 sl hapukoort
Täidis:
  • 1,5 kg hästi küpseid tomateid (või nõrutatud konservtomateid)
  • 6 suurt küüslauguküünt, hakitud
  • 5 sl oliiviõli
  • 2 sl palsamiäädikat
  • 1 sl suhkrut
  • soola-pipart
  • 4 munakollast
  • 300 gr paksu hapukoort
  • peotäis basiilikulehti, hakitud
Põhja jaoks sega jahu a sool, näpi sisse või, lisa siis hapukoor ning sega ühtlaseks tainaks. Kata tainaga võitatud lahtikäiva vormi põhi ja servad ning pane külmikusse oma aega ootama.
Nüüd tomatite juurde - eemalda rohelised osad ja tee alumisele poolele kerge ristlõige. Aseta potti ja kalla üle keeva veega, lase umbes minutike olla, siis kurna ja loputa üle külma veega. Pärast selliseid protseduure peaks tomatitel koor peaaegu et ise ära tulema. Lõika need pikuti pooleks ja kraabi seemned välja. Aseta tomatitd ühes kihis küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, lõigatud serv ülespoole. Pane iga tomatipooliku sisse hakitud küüslauku, pritsi üle õli ja äädika seguga, puista peale suhkur ja lisa heldelt ka soola-pipart. Rösti madalal kuumusel umbes poolteist kuni kaks tundi.
Säti see, mis pooleteisest kilost tomatitest alles jäi (seda pole teab-mis palju :), põhjale, kalla üle muna-basiiliku-hapukoore seguga, mida on veidi maitsestatud soola ja pipraga ning küpseta siis 30-40 minutit, kuni täidis on hüübinud ja kenasti kollane. Enne serveerimist lase veidi jahtuda.

Perfektsust taga ajamas: makroonid

Esmaspäev, 5. oktoober 2009

Makroon on väike ümmargune küpsetis, mis on pealt krõbe, seest aga pehme. Umbes sellest ajast saadik, kui ma kunagi ammu neid esimest korda nägin, olen tahtnud ise järgi proovida. Kuni reedeni polnud ma kunagi ühtegi makrooni isegi päriselt näinud, rääkimata siis maitsmisest, aga mingil põhjusel tundusid nad niivõrd ahvatlevad. Veelgi enam, nende valmistamine tundus olevat mingi eriline kunst.


Rääkides sellest, miks ma nii kaua ootasin - küll ei olnud väidetavalt Eestis mandlijahu saada ja minul polnud ka jahvatamise võimalust, küll segas mind minu kodune gaasiahi, mille temperatuurist ja selle muutmisest kellelgi aimugi ei ole. Kui teised tavalisemad küpsetised saab ikka ära tehtud, no kuidagi tunde järgi, siis makroonid (nagu ka pavlova, mida ma sel suvel esimest korda ja mitte oma kodus tegin) on sellised erilised asjad, mida niimoodi suva järgi minu arust valmistada ei anna, ei ole mõtet proovidagi.
Esimene ehk mandlijahu probleem sai lahenduse, seda jahu on saada nt Soomes ja on ka Eestis. Võõraid kööke kasutan ka vahetevahel, aga seekordne köök oli eriti eriline. Nii eriline, et esimene kord, kui seda nägin, sain kerge kultuurišoki - suur valgete plaatidega kaetud ruum, seina ääres kaks kraanikaussi, keskel kaks pliiti. Ühiselamu Narva maanteel...


Niisiis varustasin end reedel pärast kooli kausside, mikseri, vajalike koostisosadega ja hakkaski pihta.

Makroonide põhiretsept:
  • 90 g munavalget
  • 110 g mandlijahu
  • 200 g tuhksuhkrut
  • 30 g suhkrut
Kõik komponendid oleks soovitav üle kaaluda, kuivained ka läbi sõeluda ja mandlijahu vajadusel üle jahvatada. Seda viimast me ei teinud, kuigi üht sorti mandlijahus oli üsna suuri tükke ka sees.
Edasi tuleks munavalged tugevaks vahuks vahustada: alustama peaks keskmiselt kiiruselt, siis lisama 30 g suhkrut ja siis kiirust tõstma. Juhul, kui eesmärgiks on värvilised makroonid, siis tuleks värvi lisav komponent lisada kohe pärast vahustamise lõppu madalal kiirusel.
Nüüd on aeg segada mandli-tuhksuhkru segu munavalgevahuga. See etapp on väga olline, sest segama peab täpselt parajalt - mitte liiga vähe ega ka mitte palju. Moodustuma peaks magmalaadse konsistentsiga segu, mis garanteerib, et makroonid küpsedes kuplisse ei kerkiks. Samas ei tohi segu ka liiga vedel olla. Keeruline värk :)
Omaette tegu on segu õigesti ahjuplaadile saada. Selleks kasutasin kondiitsipressi, mida ma ausalt öeldes just liiga tihti ei kasuta, seega meenutasid mu esimesed tainatörtsud küll kõike muud kui perfektseid makroone. Lõpuks hakkas tekkima juba midagi liigutusvilumuse sarnast.
Nüüd tuleb jätta makroonid tunniks ajaks tahenema. Tainas valgub ahjuplaadil omajagu laiemaks ja madalamaks, seega oleks parem vahede jätmisega mitte koonerdada.
Pärast tahenemist tuleks makroone umbes 150-kraadises ahjus 7-12 minutit küpsetada. Umbes 3.-5. minutil hakkavad moodustuma makroonide jalad. Kindlasti ei tohi lasta küpsistel pruunistuma hakata.


Selleks, et makroonid küpsetuspaberilt kätte saada, aitab nende jahedas hoidmine, meie hoidsime lihtsalt avatud akna all ja pärast lühiajalist sealseismist tulid peaaegu et vabatahtlikult paberi küljest lahti.

Hiljem tegin kodus oma makroonidele ka kreemi vahele, võikreemi kandsin kohe maha, seega valisin valge šokolaadi kreemi:
  • 1 dl vahukoort
  • 100 g valget šokolaadi
Kuumutasin koore keemiseni, siis eemaldasin tulelt ja sulatasin sisse šokolaadi. Segu tahenemiseks läks küll omagu aega, aga ootamine tasus end lõpuks ikkagi ära.


Iseenesest jäi mulje, et enam-vähem talutavate makroonide jaoks mingeid erilisi oskusi tarvis ei lähe, perfektsete makroonide jaoks aga oleks vaja harjutada ja harjutada ja harjutada :) Sellist juttu räägin ma muidugi lootuses, et meie makroonid ikka enam-vähem välja tulid, pole ju eriti võrdlusmaterjali, maitse see-eest oli hea :)