Munavõi karulauguga

Tänase hommiku võib veel kogemata nädalavhaetuse hommikuga segi ajada, sest tööle peab minema alles kaheks. Seega oli tänasel sombusel hommikul rahulikult aega pikemalt magada, mune keeta, karulauku hakkida ja kohvi keeta. Kohvi keetmise koht on minu puhul ainult õige natuke üle pingutatud, sest "õiget" kohvi ei joo ma peaaegu kunagi ;)

3-4 leiva katmiseks läheb vaja:

• 3 kõvaks keedetud muna
• peotäis hakitud karulauku (u 3 lehte)
• majoneesi
• soola

Koori munad ja loputa külma vee all, et väiksemadki kooretükid maha uhada. Haki munad kahvliga peeneks, lisa karulauk ja majoneesi ja sega läbi. Majoneesi lisa just nii palju, et saavutad meelepärase tekstuuri. Määri leivale ja lase heal maitsta :)

Ravioolid karulaugu, sirene ja kreeka pähkli täidisega

Ise tehtud pasta on hoopis midagi muud kui poest ostetu, see on selge. Kuigi ma olen ravioole enne seda vaid kahel korral söönud (+ ühel korral ka poe omi lihtsalt testimise mõttes, aga see ei loe, sest selgus, et need pole üldse võrreldavadki), on neil minu südames eriline koht. See, et ma ravioolide tegemise lausa siin olles ette võtsin, näitab minu arust nii mõndagi ;)

Alustuseks tuleb valmistada pastatainas põhiretsepti järgi. Ühe sööja kohta võta:

• 1 dl jahu
• 1 muna
• 1 sl õli

Lisa jahule munad ja õli. Sega kätega jahu ja munad kuni taigen on ühtlane mass, kui see on väga kleepuv, lisa veel jahu. Sõtku tainast üks hea 10 minutit, siis vormi sellest pall ja pane kaussi rätiku alla vähemalt pooleks tunniks ootele.

Sel ajal on paras valmistada ravioolide täidis - nagu juba korra varasemalt mainitud, määrab ravioolide olemuse just täidis. Siinkohal oli mõte kasutada väga koha- ja ajakohaseid toiduaineid - kohalikku valget juustu sirenet ja karulauku, lisandiks kreeka pähklid. Kui Tartus pole mul siiamaani õnnestunud karulauku leida, siis siin Sofias müüakse igasuguseid - nagu me neid siin hellitavalt kutsume - "heinu" iga teise puu- ja juurviljaleti peal. Isegi supermarketis olen nõgeseid müügil näinud. Nagu nüüd osad kindlasti aru said, siis pole ma tegelikult karulauguga väga sinasõber, st ma pole seda varem väga näinudki. Niisiis on väike võimalus, et minu ravioolid polnud üldsegi karulaugu, vaid mõne muu Bulgaaria umbrohuga tehtud :)

Täidise jaoks on vaja:

• punt karulauku
• peotäis-paar kreeka pähkleid
• oliivõli
• sirenet või fetat

Kuna sirene on ise piisavalt soolane, siis täidisesse ma soola ei pannud. Valmistamiseks uhmerdasin kõigepealt kreeka pähklid üsna peeneks puruks - aga mitte nii peeneks, et hamba all krõmpsu ei tunneks. Siis hakkisin karulaugu esiteks võimalikult peeneks, ning siis sai see üsna püreeks uhmerdatud. Soovitan kogu selle tegevuse heaga tegemata jätta ja minna lihtsamat teed - ehk kasutada kas köögikombaini või saumiksrit. Karulauk ja pähklid segada ning siis lisada mõni sorts õli, et segu konsistents veidi vedelamaks muuta. Siis lisada hästi peeneks hakitud sirene või feta ja segu korralikult läbi segada. Ja valmis see ongi!

Nüüd saab alata ravioolid kokkupanek. Olenevalt sellest, kui palju tainast on, jaga see nö käepärasteks osadeks, kuna kogu tainast korraga on raske rullida. Eelistatuim variant oleks siinkohal kasutada pastamasinat, vähem õnnelikumad kasutagu tainarulli ja kõige vähem õnnelikumad (nagu mina) kasutagu muid käepäraseid sobiva kujuga vahendeid. Pean ütlema, et kogemata on see väärt pudel nüüdseks minema visatud...Millega ma järgmise taina ära rullida saan?

Indrek on siin väga üksikasjalikult lahanud ravioolide kokkupaneku tehnilist poolt, nii et ma ei hakka sellel pikemalt peatuma. Põhi-idee on otseloomulikult tainas rullida, veega märjaks teha, täidis peale panna, teine kiht tainast peale panna, kaks kihti omavahel kokku suruda ja ravioolid välja lõigata ning rätikule oma aega ootama panna.

Vahepeal oleks hea valmistada ka kaste, sest mis oleks pasta ilma (isegi ravioolid) kastmeta? Läksin väga lihtsat teed pidi, selleks läks tarvis:

• väike sibul
• 200 ml koort
• riivitud juustu
• soola-pipart

Praadisin hakitud sibula tilgas õlis klaasjaks, lisasin koore ja juustu, maitsestasin ja valmis ta oligi. Nüüd sai keetmist ootavad ravioolid lõpuks törtsu õli ja soolaga maitsestatud veega potti keema panna. Ravioole peaks keetma mõned minutid - nii et need tõusevad pinnale ja siis natukene veel. Siis kaste peale ja sööma :)

Nõgeserullid

Nõgeserullid jäid mulle juba eelmise aasta kevadel silma, aga nagu näha lükkus nende tegemine hoopis siia aastasse. Kõrvenõgese noori lehti võib kasutada väga erinevates toitudes, kusjuures neis lehtedes on lausa kaks ja pool korda rohkem C-vitamiini kui sidrunis, samas leidub ka palju rauda. Jaanipäevani on veel aega nõgeselehti toidu sees kasutada või siis hilisemaks kõrvale panna.
Nüüd siis on mul kevadekuulutajatest ära proovimata ainult karulauk, mida ma Tartust kuskilt leidnud ei ole. Tallinlased ostavad turult, aga kausikujulise kaluriküla :) turul ei tea keegi karulaugust midagi. Seega küsimus - kust Tartus karulauku saab?


Nõgeserullid valmisid aga selle retsepti eeskujul. Kasutasin poest ostetud pärmi-lehttainast. Sellest kogusest saab 2 plaaditäit pirukaid.

• 500 g pärmi-lehttainast
• noori nõgeselehti (vähemalt üks parajalt suur kausitäis)
• 1 dl erinevaid seemneid (kõrvitsa, päevalille, seedermänni)
• sorts oliivõli
• 4 küünt küüslauku
• 10 päikesekuivatatud tomatit
• 100 g riivjuustu
• määrimiseks muna

Nõgese ette valmistamiseks loputa need kõigepealt vee all, seejärel kalla üle kuuma veega ja lase minut-paar seista. Vääna kuivaks ja pane kaussi. Lisa seemned, õli ja küüslauk ja püreesta kõik saumiksriga (kui on võimalik, kasuta hoopis köögikombaini - on lihtsam). Määri saadud segu tainale, laota peale ka hakitud päikesekuivatatud tomatid ja raputa üle juusutga. Keera rulli ja lõika terava noaga umbes 2 cm jämedusteks tükkideks. Aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja lase soovi korral kerkiga (pärmi-lehttainast ei pea soojas kohas kergitama). Pintselda pealt munaga ja küpseta 200-kraadises ahjus umbes 20 minutit.

Pitsamaitselised muffinid naadiga

Olen endiselt kevadisel umbrohulainel. Selle retsepti näol on tegemist väikese edasiarendusega eelmisel aastal proovitud retseptist. Kukkusid küll välja rohkem pitsa- kui naadimaitselised, aga see polegi oluline. Väga maitsvad igatahes ja meeldivad ka 'lihasemate' toitude austajatele :)

• suur peotäis naati
• 2 muna
• 1 sl suhkrut
• 2 dl jahu
• 1,5 dl kaerakliisid
  
• 1 tl küpsetuspulbrit
• 1/2 tl soola
• 125 g hapukoort
• 100 g riivitud juustu
• 75 g sulatatud võid
• u pool purki purustatud konservtomateid (hindavalt umbes 5-6 tl ehk)
• 150-200 g hakkliha (kergelt praetud ja soola-pipraga maitsestatud)
  

Kalla naadilehtedele keev vesi, lase mõned minutid seista ning siis nõruta ja haki lehed peeneks.
Vahusta munad kergelt suhkruga, lisa kergelt läbi praetud hakkliha, sulatatud või, omavahel segatud kuivained koos soola ja küpsetuspulbriga, siis hapukoor, riivjuust ja hakitud naat. Sega tainas läbi, tõsta muffinivormidesse ja küpseta 200kraadi juures umbes 15-20 minutit.

Värviline naadipirukas

Nagu ma kahtlustasingi - nädalaga olid naadid juba tunduvalt kasvanud. Kodune potipõllundus (basiilik, tüümian, münt) näitab ka lausa silmnähtavaid edenemise märke. Kas pole nunnud?

Järgmisel päeval olid juba sellised:

Aga nüüd veel üks kevadiselt värviline umbrohutoit - seekord pärmitainapõhjal naadipirukas. Parim kas ahjusoojalt või üles soojendatult!

Tainas:

• 25 g pärmi
• 1,5 dl sooja vett
• 3 sl oliiviõli
• 3/4 tl soola
• u 5 dl jahu

Täidis:

• 250 g hapukoort
• 2 muna
• 2 peotäit naati
• 100 g riivjuustu
• 100 g suitsuvorsti
• 1 tomat
• soola-pipart

Sulata pärm leiges vees, vala hulka jahu, maitsesta soolaga ning sega ühtlaseks. Lisa mõned supilusikatäied õli ning sõtku, kuni tainas ilusti kausi ja käte küljest lahti tuleb. Vormi tainast pall, kata kauss rätikuga ning lase tund aega soojas kohas kerkida.
Rulli tainas lahti, lõika sellest pirukavormi suurune tükk. Ülejäänud tainast vormi peenikesed ribad. Punu need kolmekaupa patsidesse ja äärista patsidega pirukapõhi. Pane soojenema pandud ahju kohale kerkima ning valmista seni täidis.
Kalla naadilehtedele keev vesi, lase mõned minutid seista ning siis nõruta ja haki lehed peeneks. Klopi munad lahti, lisa hapukoor (kui sooviks on paksema täidisega pirukas, võta mune ja hapukoort kahekordsed kogused). Maitsesta soola-pipraga, sega sisse ka naat ja riivjuust. Haki vorst väikesteks tükkideks ja puista pirukapõhjale. Vala peale rohelisekirju hapukoore-munasegu ning kata pirukas pealt õhukeste tomativiiludega. Pintselda pirukat ääristavaid palmikuid munaga ning küpseta umbes pool tundi - seni, kuni täidis on hüübinud nind punutised on kenasti kuldsed.

Naadiomlett

Käisime nädalavahetusel maal, kus said avatud nii grillimis-, kaevamis-, ujumis- kui ka umbrohutoitude hooajad.

Ehk siis käisin muuhulgas ka naati korjamas. Hetkel on need veel pisi-pisikesed, aga järgmisel nädalavahetusel peaks juba rohkem midagi korjata olema :) Minu truu naadikorjamisabiline Mätsu:

Vaatamata mitte nii otstarbekale tegevusele nagu see siin...

...sai korv ometigi täis ;)

Naadi kiituseks võib öelda, et see on eriti rikas E-vitamiini poolest, sisaldab ka rohkesti C-vitamiini ning eeterlikke õlisid, aga ka antioksüdante. Naat aitab tasakaalustada seedimisprotsesse, paremini omastada nii valke kui ka süsivesikuid. Naaditoidud peaksid olema kergesti omastatavad ja organismi puhastama.Naadist valmistatud toit peaks olema kergesti omastatav ja organismi puhastama. Seega, miks mitte alustada päeva ühe rohelise naadiomletiga? Taoline retsept on saadaval ka Nami-Namis (ilma peekonita).

• 2 muna
• 1 dl kohvikoort (või nt piima)
  
• 2 viilu toorsuitsupeekonit
• peotäis noori naadilehti
• soola-pipart
• riivjuustu
• praadimiseks õli

Pese naadilehed, vääna kuivaks ja lõika peenemaks. Lõika ka peekon väiksemateks ribadeks. Klopi munad lahti, lisa sorts koort, naadi- ja peekonitükid, maitsesta soola-pipraga ja klopi segamini. Kuumuta pannil õli, vala peale munasegu ja küpseta kaane all, kuni see on pealt hüübinud. Puista peale riivjuustu ning voldi omlett kokku.

Naadimuffinid: soolased ja magusad

Käisime pühapäeval maal, kust korjasin väikese kotitäie naati. Naati seal tõesti jätkus, seevastu nõgeseid eriti silma ei hakanud. Naadi puhul kasutatakse toiduks noori, veel "avanemata" lehti, see aias pigem kutsumata külaline on eriti rikas E-vitamiini poolest, peale selle sisaldab veel rohkesti C-vitamiini, aga ka eeterlikke õlisid ja antiöksüdante.


Umbrohutoitudega mul erilist varasemat kokkupuudet pole olnud, kuid Nami-nami kevadrohelise kooskokkamise vaimus valmisid mu esimesed naadimuffinid - kahte sorti, nii soolased kui magusad, mõlemad retseptid olid pärit Nami-namist.
Peab ütlema, et mõlemad muhvid olid üllatavalt head - seda ütlesid vist pea kõik, kes sõid ja teadsid, mis need rohelised träpsud seal sees on, kuigi esialgu tundus võõrastav, et üks-sama asi nii soolastes kui ka magusates muffinites sees on.

Naadi-juustumuffinid
(12 tükki)

• peotäis naati
• 2 muna
• 1 sl suhkrut
• 3 dl jahu
• 1 tl küpsetuspulbrit
• veidi soola
• 100 g hapukoort
• 150 g riivitud juustu
• 100 g toasooja võid

Kalla naadilehtedele keev vesi, lase mõned minutid seista ning siis nõruta ja haki lehed peeneks.
Vahusta munad kergelt suhkruga, lisa jahuga segatud küpsetuspulber ja sool, siis hapukoor, või, riivjuust ja hakitud naat. Sega tainas läbi, tõsta muffinivormidesse ja küpseta 200kraadi juures umbes 15 minutit.

Naadi-vanillimuffinid
(12 tükki)

• 3 muna
• 1,5 dl suhkrut
• 100 g sulatatud võid
• 50 g hapukoort
• 3 dl jahu
• 1,5 tl küpsetuspulbrit
• 1 tl vanillisuhkrut
• 0,5 tl soola
• 30 g naati

Kalla naadilehtedele keev vesi, lase paar minutit seisa, siis kurna ja haki. Vahusta munad suhkruga, lisa veidi jahtunud sulavõi, hapukoor, vanillisuhkur ning omavahel segatud jahu, küpsetuspulber ja sool. Sega taina hulka ka naat. Tõsta tainas muffinivromidesse ja küpseta, kuni muhvid on kerkinud ja pealt kaunilt kuldsed (u 15 minutit).