Sügis ja tervisesupp

Siin ta siis ongi - talv sügis! Ma ei tea, kuida teistega, aga minu hommikune ärkamine nõuab küll juba mõned viimased nädalad märkimisväärset pingutust. Ja see pingutus ei jää hommikuti viimaseks - ärkamine päädib veel lisaks jääkülmas hommikuõhus seismisega, mis peaks tegelikult olema koerte jalutamine, ja auto akende jääst puhtaks kraapimisega. Kõige selle jaoks on loomulikult aega loetud minutid, kuna ärkamine võtab lihtsalt niivõrd pikalt...

Olgu, sain nüüd oma rasket saatust kurta. Täpsuse huvides mainiks, et suvel mul selliseid probleeme polnud. Kas teistel on ka nii või olen mina ainuke ?

Selliseid vaateid nagu siin piltidel enam niipea ei näe. Seevastu on nüüd vaha pikad pimedad õhtud sisustada. Vaikselt juba on tekkinud tahtmine vardad kuskilt kastist välja otsida (jah, mul on paljud asjad veel kastides :)) ja midagi käesoojaks valmis kududa. Nendel hommikustel väljas seismistel kuluks ju marjaks ära :) Sügisel ja talvel tuleb küll suurem käsitöötuhin peale, suviti sellist asja ei tähelda. Mitte et ma nüüd mingi kõva kuduja (veel vähem õmbleja) olen, aga raamatu järgi suudan küll sokki ja kinnast kududa. Mütsi ka. Eelmisel aastal sain enda kontole küll siiamaani rekordarvu palmikmütse :)

Kuigi põhiraamat, mille juurde ma ikka ja jälle kudumisküsimustega pöördun, on üks iidamast-aadamast pärit käsitööraamat-õpik, mis oli juba enne minu kasutamist nii räbalaks kulutatud, et hetkel püsib see koos väikse kilekoti abiga, siis viimasel ajal on välja tulnud ka palju uusi raamatuid. Rääkides raamatutest, siis minu arust see aasta on nende suhtes küll eriti rikas olnud - just kokaraamatute. Järjest saab lugeda, et lisaks muudele tegijatele on ilmunud ja ilmub kokaraamatuid ka mitmetel blogijatel, mille üle on küll ainult rõõm.

Kusjuures sel aastal anti ju lausa välja parimate käsiraamatute edetabel. Üllataval kombel on meil lausa käsiraamatute kuu nüüd olemas (september), mina sellest igatahes varem kuulnud ei olnud (aga ma polnud ka kaneelisaiapäevast kuulnud :)). Parimaid käsiraamatud valis välja Apollo ja nende valikuga tutvusin ka mina. Lisaks käsitööraamatutele oli seal ka 4 kokaraamatut:

• „Retseptisahtel käsitöökapis“, Ragne Värk, Andra Kalda
• „Parimad kodused pirukad“, Pille Enden, Lia Virkus, Tiina Lebane
• „Suvikõrvitsatoidud salatitest magusani. 100 rooga mini“, Lia Virkus, Pille Enden
• „Tervendav kokaraamat. Ravimtaimedega toidud“, Katrin Luke

Täitsa toredad raamatud kõik, inspiratsiooni mõttes on pirukaraamat küll mulle nagu rusikas silmaauku - kuna ma teen üsna tihti pirukaid, siis vahetevahel tundub küll, et no ei oska enam midagi uut teha. Pirukaraamatus on küll ideid igasuguseid, ole ainult mees naine ja proovi järgi :)

Magusasõbrana tooks ma ka mõne magusaraamatu esile - Perenaise pagariäri raamatut olen ma küll nii palju kordi sirvinud, ja nii mõndagi järgi proovinud. Kaalujälgimise seisukohast see järgiproovimine muidugi nii teretulnud pole ;)

Seoses hiljutise külmetusega, tegin kohe kahe raamatu retseptidest kokku ühe kosutava upi. Tervendava kokaraamatu (paljalt raamat mind siiski terveks ei teinud :)) gripisupist ja suvikõrvitsaraamatu tomatisest suvikõrvitsasupist sai kokku üldise nimetajaga "tervisesupp", või vähemalt niimoodi me seda kutsusime.

Vaja läheb:

• 400 g hakkliha
• õli
• 2-3 sibulat
• 2-4 küüslauguküünt
• 1 porgand
• u 1 l veiselihapuljongit
• pool sellerijuurt
• 1-2 paprikat
• 1 väiksem suvikõrvits
• 400 g värskeid tomateid või tomatikonservi
• paar peotäit riisi
• riivjuustu
• (soovi korral 150 g toorjuustu)
• maitsestamiseks soola, pipart, tšillit või cayenne'i pipart, iisopit, tüümiani, punet
• serveerimiseks rohelist sibulat või peterselli

Haki kõik koostisosad. Prae hakkliha. Aja suuremas potis õli kuumaks, lisa sibulad, küüslauk ja hauta kergelt. Lisa kõik muud komponendid, kalla peale vesi, lis maitse järgi soola, pipart ja ürte. Iisopit minul ei õnnestunud poest leida, kuigi raamatu järgi teeb see kõiksugu häid asju (nagu kõik toiduained :). Keeda umbes 15 minutit, kuni riis on pehme. Lõpuks lisa lusikahaaval toorjuust ja riivjuust. Serveeri kuumalt rohelise sibula või peterselliga.

Mina igatahes jään järgmist suve ootama, kui selliste suppide järgi üldse ei isutagi, kui lilled õitsevad ja tiigivesi on soe.... Mitte et see halb supp oleks või midagi. Väga hea supp on.

Tomati-püreesupp krutoonidega ja 2011. aasta parimad toidublogid

Tänane hommik algas eriti kenasti. Seoses tööl käimisega hakkab kohati ka vabal päeval uni enne kella ära minema. Pingutasin siiski pool tundi magada, et äratus ära oodata. Varsti kihutasin kõne- ja hääleharjutusi tegema, enne välja minemist tuli veel viimasel hetkel meelde postkasti kontrollida. Sealt vaatasid vastu - nagu ikka - arved ja seekord ka Naisteleht. Enne tunni algust ajakirja lehitsedes leidsin ka oma retsepti ja foto koos teiste blogijate omadega üles. Vahva!

Ma pean tunnistama, et ega ma tavaliselt nii usin ajakirjalugeja ei olegi, aga seekord ma teadsin juba ette, et ilmuma peaks ka Perenaine.ee portaali koostatud Eesti toidublogide edetabel.

Stabiilselt suurepärane Mari-Liisi blogi "Siit nurgast ja sealt nurgast" saavutas TOP10-s teist aastat järjest esikoha. Teisel kohal Marju oma imeilusa ja sisuka blogiga "Tassike elu topelt koorega". Palju õnne!

Minu suureks rõõmuks platseerus siinne "Sööme silmadega" blogi koos blogiga "Kokkama Ragnega" 3.-4. kohale. Pärast väikest mäluvärskendust selgus, et täpselt sama seis oli ka eelmisel aastal, selle vahega, et siis läks koht jagamisse blogiga "Ise tehtud. Hästi tehtud." Nii et ka üsna stabiilne :) Ma vist ei peagi mainima, kui väga hea meel mul on, et mu blogi sellise äramärkimise välja teenis. Suur aitäh, nii žüriile, Perenaine.ee-le kui ka teile, kallid lugejad ja kaasblogijad! Uhke tunne on teiega selles väärt nimekirjas olla :) Nüüd pole muud, kui pärast sellist ilusat päeva algust rõõmsalt tööle minna :)

2011. aasta parimad Eesti toidublogid:

1. Siit nurgast ja sealt nurgast (Mari-Liis)
2. Tassike elu topelt koorega (Marju)
3.-4. Sööme silmadega ja  Kokkama Ragnega 
5. Hea toit, parem elu (Merit)
6. Puhas rõõm (Piret)
7. Liisi blogi
8.-9. What a wonderful world (Juta) ja Mitmekesi köögis korraga (Kärt)
10.-11. Ise tehtud. Hästi tehtud (Tuuli) ja Tiramisust ja Fata Morganast (Ülle)

Lõpetuseks tänases Naistelehes minu retsept minu sulest ja pilt minu kaamerast - õhtusöögiks passib praeguste ilmadega hästi üks värvikas soojendav tomati-püreesupp südamekujuliste krutoonidega.

Kahele kuni kolmele:

• oliiviõli
• 1 sibul
• 3 küüslauguküünt
• 1 punane paprika
• 400g purustatud tomateid
• 250 ml tomatipüreed
• 2 dl kanapuljongit
• 1 dl vahukoort
• soola, pipart
• kuivatatud basiilikut, punet, tüümiani
• näpuotsatäis tšillihelbeid (kes soovib teravamat maitset)

Peale:

• 2-3 viilu saia, sepikut või leiba

Haki sibul ja küüslauk. Kuumuta poti põhjas õli, lisa sibula- ja küüslaugutükid ja kuumuta, kuni sibul muutub klaasjaks. Puhasta ja lõika paprika viiludeks. Lisa sibulatükkidele, hauta pehmemaks. Lisa tomatipüree ja purustatud tomatite konserv. Vala juurde ka kanapuljong. Maitsesta soola, pipra ja ürtidega. Soovi korral lisa veidike tšillihelbeid. Keeda madalal kuumusel kaane all umbes 15 minutit, siis eemalda tulelt ja püreesta supp saumiksriga. Lisa rõõsk koor ja sega läbi. Kui soovid vedelamat suppi, lisa veel koort või puljongit. Vajadusl maitsesta veel.

Krutoonide jaoks lõika saia- või leivaviiludest piparkoogi- või küpsisevormiga väikesed südamekesed. Rösti neid kuival pannil mõlemalt poolt. Lisa supile vahetult enne serveerimist koos basiilikulehega.

Retsept ilmus 10.02.2012 Naistelehes.

Kikerhernesupp suvikõrvitsaga

Esimene mõte Eestisse tagasi jõudes oli, et küll teil on siin küllllm! Praeguseks on juba ka minul endal siin külm ;) Seega suurepärane aeg igasugusteks hautisteks, suppideks ja pajaroogadeks.

Vahepeal tegin omamoodi algust ka prantsuskeele õppimisega. Nimelt olen juba mõned retseptid oma uutest raamatutest Google Translate abiga ära tõlkinud. Ja päris lahe on - eriti kuulata, kuidas Google Translate neid prantsuskeelseid lauseid ette loeb ja kõik tundub täiesti arusaamatu, aga samas ka päris kihvt. Noh, nii kihvt, et tahaks ise ka osata... natukenegi :)

Hetkel ma juba osad sõnad viin oma tähendusega kokku, aga välja hääldamisega ma parem ei hakka teistele naerukrampe tekitama. Ja olgu öeldud, et tavaliselt ma niimoodi raamatutesse ei sodi ;)

Õnneks seda muret blogis pole - supp kannab raamatus nime soupe froide aux pois chiches ehk siis külm supp kikerhernestega. Ma ennast külmast heidutada ei lasknud ja tegin ikka sooja supi ;) Kusjuures, raamatu järgi annab serveerida ka salatina. Minu supp tuli igatahes omajagu vürtsikas, aga eks see ole igaühe enda teha.

4 sööjale:

• 400g konserveeritud kikerherneid
• 2 paprikat, nt punane ja roheline
• 1 suvikõrvits
• 1 sibul
• 2 küüslauguküünt
• 1 loorberileht
• pool purki (400g) purustatud tomateid
• 1 tl koriantrit
• kurkumi, tšillipulbrit, soola
• oliivõli

Punasta paprika, lõika kuubikuteks. Nõruta kikerherned. Lõika ka suvikõrvits kuubikuteks. Koori sibul ja küüslauk ning haki peenelt.

Kuumuta potis õli. Lisa hakitud sibul ka küüslauk, kuumuta segades umbes 2 minutit. Lisa tomatikonserv, suvikõrvitsa- ja paprikatükid, loorberileht ja kõik teised maitseained. Lisa 750 ml vett, kuumuta keemiseni ning lase siis 15 minutit madalal kuumusel keeda.

Lõpuks lisa kikerherned, keeda veel 5 minutit ja ongi valmis. Serveeri soojalt või külmalt.

Mugandatud raamatust Cuisine Petit Prix.

Pastakas IV: Seeneravioolid

Sõna on taaskord Indrekul, jutujärg on seekord ravioolidel. Eelmiseid pastapostitusi saab näha siin: I, II, III + ravioolide tegemise pildid.

Dagris on juba mõnda aega väga närviline olnud, sest ma ei ole pastakasse midagi uut kirjutanud. Nüüd enne lahkumist Bulgaariasse tuli Dagris meile külla ja teatas, et ta enne ei lahku, kui on saanud pastat ning soovitavalt ravioole. Kuna ta oli piisavalt hullunud pilguga, siis ei jäänud mul muud üle kui võimalikult palju enda jaoks välja kaubelda. Pärast päeva mõtlemisaega ja naisega arutamist valisin naise soovil ühe šokolaadikoogi, mis Dagrisel jälle suurepäraselt välja tuli.

Nagu ettekirjutatud oli sai see õhtu valmistatud ravioole seenetäidisega. Ravioolid on siiani kõige keerulisem pasta, mida ma ise teinud olen. Et mitte lugejaid hirmutada - iseenesest on kõik väga lihtne, kuid näputööd on palju ja see võtab aega. Võiks arvestada vähemalt kolme tunni aktiivse tegevusega, mille käigus puhkehetki on väga piiratult. Ma olen alati mõelnud, et ravioole oleks hea teha külalistega, sest siis saavad nemad ka tegevusest osa võtta. Kahjuks selgus Dagrisega ravioolide tegemisest, et külaline vaatas läbi objektiivi, kuidas mina ravioole teen.

Ravioolide puhul on põhirõhk täidisel, sest just see ju määrabki ravioolide olemuse. Antud juhul sai selline täidis tehtud 4 inimese jaoks:

• 250 ml soolatud kännuseeni
• 1 suuremat sorti paprika
• 1 sektor sinihallitusjuustu
• 200 ml maitsestamata toorjuustu
• küüslauku
• maitse andmiseks valget pipart, soola.

Täidise võiks valmistada juba varem, kuna see peaks täielikult maha jahtuma. Korra olen suures ajakitsikuses suhteliselt sooja täidist ravioolidesse toppinud, mille tagajärjel tainas ligaseks tõmbus ja ravioolid ei olnud just kõige parema välimusega. Kahjuks läksid just need ravioolid meie pulma oksjoni tarbeks kasutusse J

Kõik täidise materjalid tuleb hakkida päris peeneks, et nad ilusti ravioolide sisse ära mahuks. Esimesena läheb vaiksel tulel pannile või sisse hauduma paprika. Mulle meeldib, kui paprika on mahlane ja pehme. Kui natuke rohkem krõmpsuvat paprikat tahta, siis võiks paprika koos seentega pannile panna.

Kui paprika on klaasjaks muutunud, siis lisame seened ja maitsestame segu soola ja valge pipraga.

Midagi siin riigis on ikka väga valesti. Meie majas oli juba mõnda aega tagasi valge pipar otsa saanud ja nüüd seeneravioolide jaoks tahtsin uut osta. Kahjuks see mul ei õnnestunud, sest Viljandi poodides seda lihtsalt ei leidunud. Ma küll ei väida, et ma kõik poed läbi käisin, aga suuremad poed küll. Alles pärast kahenädalast otsimist ja kahjuks pärast ravioolide tegemist suutsin valget pipart leida.

Paar minutit praadimist segule ja siis läheb see kaussi, kuhu lisame toorjuustu ja peeneks hakitud sinihallitusjuustu. Nüüd läheb täidis jahtuma ja peaks enne ravioole olema maksimaalselt toasoe.

Ravioolide tainaosa valmistamine käib nagu tavalise pasta puhul ja arvestama peaks ikka ühe muna inimese kohta. Kuna me paneme kaks kihti tainast kokku, siis ei ole vaja tainast väga kõvaks korrutada.

Mina olen valinud ravioolide puhul viie korrutamise taktika. Paksuses ei tasu liiga õhukeseks minna, sest siis hakkab tainas rebenema. Samas ei ole hea, kui tainas väga paks on, sest siis läheb kahekordne osa paksuks ja pärast keetmist on see natuke kummine. Mina olen tavaliselt pastamasina paksuse 2 (1 kõige õhem ja 7 kõige paksem) valinud. Korraga võtke ette ainult üks taina osa töötlemisele ja valmistamisele, sest ravioolide näputööga läheb nii kaua aega, et teised taina osad kuivavad liiga kõvaks.

Ravioolide valmistamine on väga lihtne. Tainaribast lõikame umbes 5 cm laiused ribad. Seejärel võtame ühe riba, kastame käe korra vette ja tõmbame sellega üle tainariba. Samuti võib vett tainale piserdada. Vesi tainaribal mõjub liimina, mis pärast teist taina kihti peale pannes liimib selle korralikult alumisele kihile. Pärast tainariba märjutamist tõstame sellele teelusikaga paraja suurusega täidise hunnikud, et oleks võimalik teist kihti tainast alumise külge liimida. Liiga suur hunnik võib viia ka raviooli rebenemiseni.

Täidise hunnikud tuleks panna tainaribale sellise sammuga, et saaksime kujundada ilusad ruudukujulised ravioolid. Teise kihi tainast paneme peale nagu kleepsu liimides see tähendab, et alustame ühest otsast ja näppudega ümber täidise vajutades surume pealmise kihi tainast alumise külge niimoodi, et raviooli ei jääks õhumulle, mis keetmisel raviooli lõhki ajavad.

Laisa inimesena ma ei lõika tainast ribasid, vaid võtan pastamasinast tuleva laia riba ja teen pool sellest natuke märjaks, panen sinna täidise ja siis murran teise poole peale. Pärast seda on jäänud ainult kõige lõbusam osa- tuleb ravioolid lahti lõigata ja jahusele lauale või rätikule keetmist ootama panna.

Minu naine ostis meile lõbusa pizzalõikuri, mis lõikab ravioolidele lõbusa sakilise serva. Sakiline serv ei ole muidugi eesmärk omaette, aga pizzalõikur on päris hea mõte.

Kastmele ma seekord eriti rõhku ei pannud, kuna ravioolide puhul on tähtsam seesmine ilu. Kastmesse läks:

• 200ml kovikoort
• 1 paprika
• 2spl riivitud parmesani
• maitsestatiseks soola

Kõigepealt läheb paprika suurte tükkidena pannile või sisse hauduma. Kui paprikatükid on piisavalt pehmed, lisame neile kohvikoore, laseme sel keema tõusta ja lisame parmesani, et kaste oleks natuke tummisem.

Ravioolid paariks minutiks keema, nii et nad tõusevad pinnale ja natukene veel.

Siis ravioolid suurde kaussi, kaste peale ja olemegi valmis söögi serveerimiseks. Nagu iga pasta maitsevad ka ravioolid kõige paremini serveeritult värske riivitud parmesaniga.

Pärast pastat üks šokolaadikook ja pidulik õhtusöök ongi perfektne.

Pastakas III: Taimetoitlase ahjuroog

Üle pika aja on taas sõna pastameister Indrekul. Eelmisi pastakaid loe siit: I osa, II osa.

Ma uurisin enda tähtsat ja ülitäpset toidupäevikut. Selgus, et ma ei ole enam kaks kuud kordagi pastat teinud. Oli käes viimane aeg enda käed jälle taignasse toppida ja pastaka III osa valmis kirjutada.

Pastaka kolmas osa on pühendatud minu lemmikule- ahjuroale. Minu pasta avastused ongi alanud just ahjuroogadest, kuna mulle meeldib ahjus küpsetatud krõbe juustukoorik. See söök on nii palju taimetoitlase ahjuroog kui üks pasta üldse saab taimetoit olla. Liha, lindu ega kala selles söögis ei ole, seega otseselt liha ei ole. Küll aga on ju pasta ise munast ning kastmesse on piima ja koort ning katteks kasutatud juustu, mis kõik on teatavasti natuke loomsedJ. Miks taimetoitlase ahjuroog? On juhtunud, et ma söön isegi keedetud lillkapsast. Mitte söögi kõrvale, vaid põhiroana!

See söök on nii lihtne ja valmib kiiresti, seega võiks seda rahulikult ka tööpäeva õhtul teha. Mina valmistusin asjaks natukene eelmisel õhtul ja tegin tüüpretsepti järgi taigna kolmest munast. Järgmisel õhtul oli väga hea juba valmis fettucine’d (lintnuudlid) võtta. Kui viksilt ja viisakalt kõik järjest teha, siis peaks arvestama umbes 2 tunniga. Mina suudan enda pere kurje pilke nii kaua taluda, kelle pere nii mõistev ei ole, võib pasta eelmisel õhtul valmis teha ja umbes 40 minutiga arvestada.

Mõnusa nelja sööja ahjuroa jaoks on vaja:

• 1 suvikõrvits või baklažaan
• 1 paprika
• 3 küüslaugu küünt
• 200ml kohvikoort
• ½ klaasi piima
• 70g tomatipastat
• 100g sulatatud juustu
• Maitsestamiseks soola, pipart ja basiilikut
• Katteks riivitud juustu

Esiteks pese baklažaan, lõika see pikuti neljaks ja eemalda pehme seemnetega osa. Suvikõrvits tuleks koorida ja pikuti neljaks lõigata ning samuti võimalik pehme osa eemaldada. Seejärel lõika materjal sõrme otsa suurusteks kuubikuteks. Pannile piisavalt õli (baklžaan tõmbab päris kõvasti õli sisse) ja suhteliselt suurel kuumusel (minu pliidil 8. aste 9-st) praadima. Kohe alguses lisa ka basiilikut, see annab väga mõnusa maitse. Kõrvitsalisi küpseta kuni kuubikud on kuldsed.

Keera kuumus madalamaks ja lisa tükeldatud paprika ning hakitud küüslauk. Maitsesta pipra ja soolaga, aga ära üle pinguta- lõpus saad vastavalt enda maitsele veel lisada. Lase paprikal haududa, kuni parika on pehmeks muutunud.

Tõsta kuumust ja lisa kohvikoor ning piim. Lase koorel keema tõusta ja sega sulatatud juust kastmesse kuni see täielikult sulanud on. Lisa tomatipasta ja lase kogu massil korra veel keema tõusta. Maitsesta veel kord- arvesta, et pasta on täitsa mage ja seepärast peaks kaste olema natukene soolane.

Vala vormi umbes kolmandik kastmest ja lisa umbes neljandik pastast. Sega kohe hoolikalt, et pasta ei tõmbaks klompi. Lisa nüüd ülejäänud vedelik ja pasta ning sega needki korralikult ühtlaseks massiks. Kata mass riivitud juustuga ja pane ahju 200⁰C juurde 15 minutiks. Kellele meeldib kõva koorik, laseb vormi veel 5 minutiks ahju ja keerab ahju grilli peale. Naudi kuumalt!

Natukene kurtmist lõpuks. Ei ole mitte lihtne süüa teha. Seda sööki tegin ma kaks korda kolme päeva jooksul. Esimene kord olin ma kahjuks fotoka töö juurde unustanud ja ei saanud pilte teha. Sel korral ostsin poest baklažaani, mis kahjuks oli seest mädanema hakanud, mistõttu pastasse jõudis umbes 6 kuubikut baklažaani. Kaks päeva hiljem olin fotoka koju organiseerinud, kuid baklažaani leida ei õnnestunud ja ma asendasin selle suvikõrvitsaga. Elu on keerulineJ