Pastakas IV: Seeneravioolid

Sõna on taaskord Indrekul, jutujärg on seekord ravioolidel. Eelmiseid pastapostitusi saab näha siin: I, II, III + ravioolide tegemise pildid.

Dagris on juba mõnda aega väga närviline olnud, sest ma ei ole pastakasse midagi uut kirjutanud. Nüüd enne lahkumist Bulgaariasse tuli Dagris meile külla ja teatas, et ta enne ei lahku, kui on saanud pastat ning soovitavalt ravioole. Kuna ta oli piisavalt hullunud pilguga, siis ei jäänud mul muud üle kui võimalikult palju enda jaoks välja kaubelda. Pärast päeva mõtlemisaega ja naisega arutamist valisin naise soovil ühe šokolaadikoogi, mis Dagrisel jälle suurepäraselt välja tuli.

Nagu ettekirjutatud oli sai see õhtu valmistatud ravioole seenetäidisega. Ravioolid on siiani kõige keerulisem pasta, mida ma ise teinud olen. Et mitte lugejaid hirmutada - iseenesest on kõik väga lihtne, kuid näputööd on palju ja see võtab aega. Võiks arvestada vähemalt kolme tunni aktiivse tegevusega, mille käigus puhkehetki on väga piiratult. Ma olen alati mõelnud, et ravioole oleks hea teha külalistega, sest siis saavad nemad ka tegevusest osa võtta. Kahjuks selgus Dagrisega ravioolide tegemisest, et külaline vaatas läbi objektiivi, kuidas mina ravioole teen.

Ravioolide puhul on põhirõhk täidisel, sest just see ju määrabki ravioolide olemuse. Antud juhul sai selline täidis tehtud 4 inimese jaoks:

• 250 ml soolatud kännuseeni
• 1 suuremat sorti paprika
• 1 sektor sinihallitusjuustu
• 200 ml maitsestamata toorjuustu
• küüslauku
• maitse andmiseks valget pipart, soola.

Täidise võiks valmistada juba varem, kuna see peaks täielikult maha jahtuma. Korra olen suures ajakitsikuses suhteliselt sooja täidist ravioolidesse toppinud, mille tagajärjel tainas ligaseks tõmbus ja ravioolid ei olnud just kõige parema välimusega. Kahjuks läksid just need ravioolid meie pulma oksjoni tarbeks kasutusse J

Kõik täidise materjalid tuleb hakkida päris peeneks, et nad ilusti ravioolide sisse ära mahuks. Esimesena läheb vaiksel tulel pannile või sisse hauduma paprika. Mulle meeldib, kui paprika on mahlane ja pehme. Kui natuke rohkem krõmpsuvat paprikat tahta, siis võiks paprika koos seentega pannile panna.

Kui paprika on klaasjaks muutunud, siis lisame seened ja maitsestame segu soola ja valge pipraga.

Midagi siin riigis on ikka väga valesti. Meie majas oli juba mõnda aega tagasi valge pipar otsa saanud ja nüüd seeneravioolide jaoks tahtsin uut osta. Kahjuks see mul ei õnnestunud, sest Viljandi poodides seda lihtsalt ei leidunud. Ma küll ei väida, et ma kõik poed läbi käisin, aga suuremad poed küll. Alles pärast kahenädalast otsimist ja kahjuks pärast ravioolide tegemist suutsin valget pipart leida.

Paar minutit praadimist segule ja siis läheb see kaussi, kuhu lisame toorjuustu ja peeneks hakitud sinihallitusjuustu. Nüüd läheb täidis jahtuma ja peaks enne ravioole olema maksimaalselt toasoe.

Ravioolide tainaosa valmistamine käib nagu tavalise pasta puhul ja arvestama peaks ikka ühe muna inimese kohta. Kuna me paneme kaks kihti tainast kokku, siis ei ole vaja tainast väga kõvaks korrutada.

Mina olen valinud ravioolide puhul viie korrutamise taktika. Paksuses ei tasu liiga õhukeseks minna, sest siis hakkab tainas rebenema. Samas ei ole hea, kui tainas väga paks on, sest siis läheb kahekordne osa paksuks ja pärast keetmist on see natuke kummine. Mina olen tavaliselt pastamasina paksuse 2 (1 kõige õhem ja 7 kõige paksem) valinud. Korraga võtke ette ainult üks taina osa töötlemisele ja valmistamisele, sest ravioolide näputööga läheb nii kaua aega, et teised taina osad kuivavad liiga kõvaks.

Ravioolide valmistamine on väga lihtne. Tainaribast lõikame umbes 5 cm laiused ribad. Seejärel võtame ühe riba, kastame käe korra vette ja tõmbame sellega üle tainariba. Samuti võib vett tainale piserdada. Vesi tainaribal mõjub liimina, mis pärast teist taina kihti peale pannes liimib selle korralikult alumisele kihile. Pärast tainariba märjutamist tõstame sellele teelusikaga paraja suurusega täidise hunnikud, et oleks võimalik teist kihti tainast alumise külge liimida. Liiga suur hunnik võib viia ka raviooli rebenemiseni.

Täidise hunnikud tuleks panna tainaribale sellise sammuga, et saaksime kujundada ilusad ruudukujulised ravioolid. Teise kihi tainast paneme peale nagu kleepsu liimides see tähendab, et alustame ühest otsast ja näppudega ümber täidise vajutades surume pealmise kihi tainast alumise külge niimoodi, et raviooli ei jääks õhumulle, mis keetmisel raviooli lõhki ajavad.

Laisa inimesena ma ei lõika tainast ribasid, vaid võtan pastamasinast tuleva laia riba ja teen pool sellest natuke märjaks, panen sinna täidise ja siis murran teise poole peale. Pärast seda on jäänud ainult kõige lõbusam osa- tuleb ravioolid lahti lõigata ja jahusele lauale või rätikule keetmist ootama panna.

Minu naine ostis meile lõbusa pizzalõikuri, mis lõikab ravioolidele lõbusa sakilise serva. Sakiline serv ei ole muidugi eesmärk omaette, aga pizzalõikur on päris hea mõte.

Kastmele ma seekord eriti rõhku ei pannud, kuna ravioolide puhul on tähtsam seesmine ilu. Kastmesse läks:

• 200ml kovikoort
• 1 paprika
• 2spl riivitud parmesani
• maitsestatiseks soola

Kõigepealt läheb paprika suurte tükkidena pannile või sisse hauduma. Kui paprikatükid on piisavalt pehmed, lisame neile kohvikoore, laseme sel keema tõusta ja lisame parmesani, et kaste oleks natuke tummisem.

Ravioolid paariks minutiks keema, nii et nad tõusevad pinnale ja natukene veel.

Siis ravioolid suurde kaussi, kaste peale ja olemegi valmis söögi serveerimiseks. Nagu iga pasta maitsevad ka ravioolid kõige paremini serveeritult värske riivitud parmesaniga.

Pärast pastat üks šokolaadikook ja pidulik õhtusöök ongi perfektne.

Pastakas III: Taimetoitlase ahjuroog

Üle pika aja on taas sõna pastameister Indrekul. Eelmisi pastakaid loe siit: I osa, II osa.

Ma uurisin enda tähtsat ja ülitäpset toidupäevikut. Selgus, et ma ei ole enam kaks kuud kordagi pastat teinud. Oli käes viimane aeg enda käed jälle taignasse toppida ja pastaka III osa valmis kirjutada.

Pastaka kolmas osa on pühendatud minu lemmikule- ahjuroale. Minu pasta avastused ongi alanud just ahjuroogadest, kuna mulle meeldib ahjus küpsetatud krõbe juustukoorik. See söök on nii palju taimetoitlase ahjuroog kui üks pasta üldse saab taimetoit olla. Liha, lindu ega kala selles söögis ei ole, seega otseselt liha ei ole. Küll aga on ju pasta ise munast ning kastmesse on piima ja koort ning katteks kasutatud juustu, mis kõik on teatavasti natuke loomsedJ. Miks taimetoitlase ahjuroog? On juhtunud, et ma söön isegi keedetud lillkapsast. Mitte söögi kõrvale, vaid põhiroana!

See söök on nii lihtne ja valmib kiiresti, seega võiks seda rahulikult ka tööpäeva õhtul teha. Mina valmistusin asjaks natukene eelmisel õhtul ja tegin tüüpretsepti järgi taigna kolmest munast. Järgmisel õhtul oli väga hea juba valmis fettucine’d (lintnuudlid) võtta. Kui viksilt ja viisakalt kõik järjest teha, siis peaks arvestama umbes 2 tunniga. Mina suudan enda pere kurje pilke nii kaua taluda, kelle pere nii mõistev ei ole, võib pasta eelmisel õhtul valmis teha ja umbes 40 minutiga arvestada.

Mõnusa nelja sööja ahjuroa jaoks on vaja:

• 1 suvikõrvits või baklažaan
• 1 paprika
• 3 küüslaugu küünt
• 200ml kohvikoort
• ½ klaasi piima
• 70g tomatipastat
• 100g sulatatud juustu
• Maitsestamiseks soola, pipart ja basiilikut
• Katteks riivitud juustu

Esiteks pese baklažaan, lõika see pikuti neljaks ja eemalda pehme seemnetega osa. Suvikõrvits tuleks koorida ja pikuti neljaks lõigata ning samuti võimalik pehme osa eemaldada. Seejärel lõika materjal sõrme otsa suurusteks kuubikuteks. Pannile piisavalt õli (baklžaan tõmbab päris kõvasti õli sisse) ja suhteliselt suurel kuumusel (minu pliidil 8. aste 9-st) praadima. Kohe alguses lisa ka basiilikut, see annab väga mõnusa maitse. Kõrvitsalisi küpseta kuni kuubikud on kuldsed.

Keera kuumus madalamaks ja lisa tükeldatud paprika ning hakitud küüslauk. Maitsesta pipra ja soolaga, aga ära üle pinguta- lõpus saad vastavalt enda maitsele veel lisada. Lase paprikal haududa, kuni parika on pehmeks muutunud.

Tõsta kuumust ja lisa kohvikoor ning piim. Lase koorel keema tõusta ja sega sulatatud juust kastmesse kuni see täielikult sulanud on. Lisa tomatipasta ja lase kogu massil korra veel keema tõusta. Maitsesta veel kord- arvesta, et pasta on täitsa mage ja seepärast peaks kaste olema natukene soolane.

Vala vormi umbes kolmandik kastmest ja lisa umbes neljandik pastast. Sega kohe hoolikalt, et pasta ei tõmbaks klompi. Lisa nüüd ülejäänud vedelik ja pasta ning sega needki korralikult ühtlaseks massiks. Kata mass riivitud juustuga ja pane ahju 200⁰C juurde 15 minutiks. Kellele meeldib kõva koorik, laseb vormi veel 5 minutiks ahju ja keerab ahju grilli peale. Naudi kuumalt!

Natukene kurtmist lõpuks. Ei ole mitte lihtne süüa teha. Seda sööki tegin ma kaks korda kolme päeva jooksul. Esimene kord olin ma kahjuks fotoka töö juurde unustanud ja ei saanud pilte teha. Sel korral ostsin poest baklažaani, mis kahjuks oli seest mädanema hakanud, mistõttu pastasse jõudis umbes 6 kuubikut baklažaani. Kaks päeva hiljem olin fotoka koju organiseerinud, kuid baklažaani leida ei õnnestunud ja ma asendasin selle suvikõrvitsaga. Elu on keerulineJ

Pastakas II: spagetid kana ja sinihallitusjuustuga

Sõna on taaskord Indrekul, kes on meie rõõmuks võtnud taakord ette ja oma pastateo üles kirjutanud ja pildistanud. Korraga süüa ja pilti teha pole tavaliselt just lihtne ülesanne, seda tean omast käest. Omast käest tean ka seda, et alljärgnev roog on vägagi maitsev - proovisin ise ka ära:

(Pastaka esimest osa loe siit.)

Meie pasta miniseebika teine osa tegeleb vahest kõige tuntuma isendiga üldse- spagetid. Eelmise osa kogemusest otsustasin seekord olla mugav ja kasutada pastamasinat. Mulle meeldib masinaga pastat teha, sest see on lõbusam ja tulemus on tugevam.

Alustuseks tegin tüüpretsepti järgi taigna kahes munast ja kahele inimesele. Kuna minu viimane Belgia reis on juba üle aasta möödanik ning minu naise veebruarikuine viibimine

Belgias lõppes ainult kahe kilo durumjahuga, ei olnud mul enam mitte grammigi kõrgtugevat jahu. Pasta sai tehtud ainult tavalise nisujahuga ja minu arust õnnestus asi ka nii väga hästi. Ainu

ke ootamatus minu jaoks oli, et taigna korrutamisel kippus see kleepuvaks muutuma, aga kõigest järjekorras.

Nagu meil pastaka esimesest osast meeles on, peab taigen pärast valmismätsimist vähemalt pool tundi seisma. See on sobiv aeg kohviks või koera pissile laskmiseks. Samuti võib selle lühikese hetke kasutada kastmesse minevate asjade ettevalmistamiseks.

• 200g kanafileed
• 1 küüslaugu küüs
• ca 50g mandleid
• 200ml vahukoort
• 1 pakk (100g) sinihallitusjuustu
• Röstimiseks ja praadimiseks võid
• Maitsestamiseks soola, valget pipart, basiilikut

Pähklite hull nagu ma olen, kipun ma neid igale poole toppima, aga minu arust on mandlid selles retseptis täiesti õigel kohal. Igatahes oli mul kodus varutud mandlipakk, millest nüüd peotäis mandleid lõikelauale läks ja suure noaga väiksemaks hakiti. Tükid ei tohiks olla liiga väiksed, sest siis nad kaovad kastmes ära. Noaga hakkimine jätab mandlitükid ka meeldivalt nurgeliseks ja hambale kohe ära tuntavaks. Pann vaiksele tulele, natuke võid ja mandlid pannile. Röstima peaks nii kaua, kuni tükid muutuvad pruunikaks ja kõvaks (maitsmine aitab).

Vahepeal tuli ka pere üks väiksematest liikmetest uurima, kas ma tõesti teen jälle pastat. Sellises toredas tegevuses tahavad meie peres kõik kaasa lüüa, isegi kui nad on nii lühikesed, et nende nina ei ulatu isegi mitte üle kapiserva.

Kana väikesteks kuubikuteks ja samuti tüki võiga pannile. Küpseta väiksel kuumusel kaane all, kuni liha on muutunud mõnusalt pehmeks ja natukene servast pruuniks läinud. Keegi ei taha ju pastat süües avastada, et kana veel kaagutab. Servast peab liha pruuniks minema, kuna see annab pärast kastmele mõnusa maitse. Eks see ole iga inimese maitse, kui pruuniks ja küpseks liha lasta. Meie naisega oleme pidevas vaidluses selle üle - tema arvates kõrvetan ma söögi söeks ja minule ei meeldi, kui veri hammaste vahelt välja voolab. Lisa peenestatud küüslauk ja lase sel koos kanaga minut-kaks pannil podiseda. Tähelepanelik lugeja vast märkas, et minu küüslaugud on ilmselt õuna suurused. Ei tea isegi miks, aga tekkis isu küüslaugust rooga süüa ja seepärast sai tegelikkuses kastmesse kolm küünt pandud.

Tagasi meie taigna juurde, mis nüüd ilmselt umbes pool tundi seisnud on. Jaga tainas näiteks neljaks ja võta üks osa välja ning rulli see laiaks. Nüüd hakkab lõbus rullimistöö pastamasinaga. Aste astmelt rulli taigen järjest õhemaks kuni kolmanda või neljanda paksuseni, siis võta pastamass ja voldi see kolmandike kaupa kokku ning alusta rullimist kõige suuremast paksusest uuesti, liikudes aste-astmelt uuesti kolmanda paksuseni.

Taigen muutub seejuures järjest kõvemaks ja tihedamaks. Kui taigen muutub kleepuvaks, siis kata mõlemad küljed korra jahu sisse ja ketra edasi. Kuna pastamasin pressib massi järjest laiemaks on mõistlik vahepeal pastat korrutades see ka neljaks või rohkemaks kokku voltida, et taignariba laius oleks masinast kitsam - nii on lihtsam rullida ja kohe kindlasti on niimoodi lihtsam hiljem spagette välja lõigata. Taigent peaks heade allikate kohaselt vähemalt 10 korda korrutama. Mida rohkem korrutada, seda „kõvem ja krõpsuvam“ on tulemus. Minu kogemused ütlevad, et ka 4 korda on väga hea. Enda tegevuse kordamine sõltub ilmselt sellest, kui palju aega on.

Viimase rullimisega ära väga õhukeseks mine (umbes kolmas paksus), sest eesmärk on ikkagist spagetid ja mitte niitnuudlid. Spagetilõikajaga on juba lihtsam- korrutama ei pea ja juba pärast esimest läbiketramist võib pasta kuivama panna, kas käterätikule või kuskile rippuma on maitse küsimus.

Nüüd jälle kastme kallale. Vaiksel tulel praadides lisa kanale röstitud mandlid ja maitsesta. Soolaga ei tasu üle pingutada, sest seda saab alati lisada lõpptulemusele ning juustud lisavad veel soola. Hauta segu natukene, tõsta kuumust ja lisa vahukoor.

Lase vahukoorel keema tõusta ning vala kastmesse tükeldatud sinihallitusjuust. Viimasel ajal on mul olnud probleeme hea sinihallitusjuustu leidmisega. Ühes toidusaates räägiti, et on olemas ka eestimaine. Läksin poodi ja tõin selle endale ära- eksperiment lõppes juustu ära viskamisega. Kahjuks ei olnud see minu ainuke negatiivne kogemus. Ei tea, kuhu see maailm niimoodi lõpuks välja jõuab, kui isegi sinihallitusjuust maitseb nagu see oleks hallitama läinud. Kui juust on täielikult sulanud, siis tõsta pann tulelt ja jäta kaste tõmbama.

Keeda spagette sortsu õliga soolvees paar minutit, kurna ja sega kastmega.

Serveeri riivitud parmesaniga ja naudi soojalt.