Daring Bakers: povitica

Daring Bakeri väljakutsetega on viimasel ajal läinud nagu te kõik ise näinud olete :P Eelmise kuu väljakutseks olid croissantid, mida ma isegi tegin, aga postituseni ei jõudnudki. See kuu aga olen usinam ja postitan lausa õigel kuupäeval.

Oktoobrikuu väljakutseks oli povitica. Väljakutset võõrustas Jenni blogist The Gingered Whisk. Povitica on tüüpiline Ida-Euroopa pühadeks küpsetatav magus sai, mis on nii silmale ilus vaadata kui ka mõnus süüa. Oma siiru-viirulise läbilõike ja pehme pärmitainaga, mis on läbi põimitud magus-mahlase pähklitäidisega, on see tõeline maiuspala. Üsna töömahukas maiuspala küll, aga see siiski.

Tüüpiliselt on täidiseks Kreeka pähklid, aga see on koht, kus võib fantaasial vabalt lennata lasta - katsetada võib näitaks õuna-kaneeli täidisega või toorjuustuga. Pähkline kerge kakao ja kaneeli nüansiga täidis sobis mulle väga hästi, nii et nii ta jäigi :)

Kahe pätsi jaoks läheb vaja:

Tainas:

• 25 g värsket pärmi
• 60 ml sooja vett
• 240 ml piima
• 85 g suhkrut
• 1,5 tl soola
• 2 suurt muna
• 65 g võid, sulatatud
• ~550 g jahu

Täidis:

• 560 g Kreeka pähkleid, purustatud
• 120 ml piima
• 115 g võid
• 1 suur muna
• 0,5 tl vanilliekstrakti
• 225 g suhkrut
• 0,5 tl kakaod
• 0,5 tl kaneeli

Määrimiseks:

• 100 ml kanget kohvi
• 2 tl suhkrut
• 1 tl võid

Segasin omavahel vee ja piima ning soojendasin segu väikses potis kuni vedelik oli käesoe. Sulatasin vee-piimasegus pärmi, lisa suhkru ja soola ning segasin kuni suhkur oli sulanud. Kloppisin sisse munad, lisasin sulavõi. Hakkasin lisama jahu - kõigepealt pool, seejärel vähehaaval ülejäänu. Kui tainas moodustas juba enam-vähem palli (ei olnud liiga vedel), võtsin selle kausist välja ja jätkasin sõtkumist jahusel pinnal, ikka vajadusel jahu juurde pannes. Jahust olenevalt võib seda kuluda vähem või rohkem.

Kui tainas valmis ja enam käte külge ei jäänud, vormisin selle palliks ja lõikasin siis võrdselt pooleks. Üks tainatükk peaks kaaluma rohkem kui 500 grammi. Vormisin mõlemad tükid omakorda pallideks ja panin kerkima. Kergitamiseks meeldib mulle kasutada puhtaid (mitte sama kauss, kus tainast segasin) kergelt õlitatud kausse - panen tilga õli kausi põhja ja keerutan siis seal sees tainapalli. Niimoodi tuleb tainas pärast kerkimist suurepäraselt kausist välja ja ei ole vaja kausi küljest midagi rohkem kraapida ;)

Siis jätsin taina 1,5-2 tunniks rätiku alla kerkima, seni käisin poes ja tõin pähkleid.

Täidise jaoks purusta kõigepealt pähklid. Mina tegin seda lihahaamri abiga läbi kilekoti. Kes soovib peenemat pähklipuru, soovitan kasutada köögikombaini. Panin piima väiksesse potti, kohe sinna juurde lisasin või ja panin segu tulele, kuni piim keema läks - selleks ajaks on ka või otseloomulikult sulanud :) Vahepeal lisasin pähklitele pool lusikatäit kakaod ja teist sama palju kaneeli, ja muidugi ka suhkru. Kui piim valmis, valasin selle pähklitele peale ja segasin, kuni suhkur ära sulas. Siis kloppisin sisse ühe muna ja viisin segu rõdule jahtuma.

Nüüd tuli huvitavam osa. Kõigepealt katsin laua puhta linaga, mille mustaks saamisest väga kahju poleks. Tegelikult oleksin ma selle lina pidanud võtma juba siis, kui ma kunagi struudlit tegin ;) Igatahes - lina puistasin kergelt jahuga üle ja võiski alata.

Kui mõlemad tainaportsud olid julgelt kahekordseks kerkinud, võtsin neist ühe. Kummutasin lauale (seesama linaga kaetud laud ikka). Vormisin ühtlaseks palliks, siis väikese ristküliku kujuliseks. Edasi toimus töö tainarulliga, mille eesmärk oli ristkülik u 30x25 cm suuruseks venitada. Järgmisena koostöös rulli ja kätega venitasin tainast aina suuremaks. Eesmärgiks peaks olema nii õhuke tainakiht, et läbi selle näeks aluslina tooni või mustrit. Samas on oluline kogu aeg kindel olla, et tainas ikka lina küljest kenasti lahti tuleb - minul sellega probleeme ei olnud, sellepärast mõtlesingi, et oleksin ka selle ammuse struudliteo ajal juba lina kasutusse võtma pidanud.

Kui tainas oli peaaegu laua suuruseks venitatud, siis sai jätkata täidise peale kandmisega. Siinkohal peaks mainima, et pole vaja tainast ilusaks ristkülikuks venitada, las see tuleb nagu tuleb ;) Üsna ebamäärase kujuga st.

Määrisin umbes pool täidisest tainale. See oli nüüd see koht, kui hakkas määrama pähklitükkide suurus - nimelt suuremate tükkidega täidisega on tainast raskem ühtlaselt katta. Siis rullisin taina pikemast otsast kokku ja panin võitatud keeksivormi kerkima. Rulli peaks vormi panema U tähe kujuliselt, nii et mõlemad U otsad on veel sisse keeratud - see tagab tüüpilise struktuuri, kui saia lõpuks lõikama hakata.

Siis tuli täpselt sama asja teha ka teise osa tainaga. Siis panin mõlemad 15 minutiks kergelt soojendatud ahju kerkima, lihtsalt toas oleks sellega lihtsalt palju rohkem aega läinud. Enne ahju panemist määrisin saiu kange kohvi, suhkru ja või seguga.

Saiu peaks küpsetama 15 minutit 180 kraadi juures ning seejärel alandama kuumust 150 kraadini ja küpsetama veel 45 minutit. Pärast küpsetamist oleks hea lasta saiadel pool tunnikest restil jahtuda.

Söömiseks lõika sai sakilise noaga viiludeks. Hõlpsamaks lõikamiseks soovitatakse keerata sai teisipidi - pealmine pool allapoole. Kõige maitsvam on muidugi veel ahjusoojana, aga ka järgmisel päeval kas röstituna või ilma, peale võib veel määrida õhukese kihi võid.

Kikerhernesupp suvikõrvitsaga

Esimene mõte Eestisse tagasi jõudes oli, et küll teil on siin küllllm! Praeguseks on juba ka minul endal siin külm ;) Seega suurepärane aeg igasugusteks hautisteks, suppideks ja pajaroogadeks.

Vahepeal tegin omamoodi algust ka prantsuskeele õppimisega. Nimelt olen juba mõned retseptid oma uutest raamatutest Google Translate abiga ära tõlkinud. Ja päris lahe on - eriti kuulata, kuidas Google Translate neid prantsuskeelseid lauseid ette loeb ja kõik tundub täiesti arusaamatu, aga samas ka päris kihvt. Noh, nii kihvt, et tahaks ise ka osata... natukenegi :)

Hetkel ma juba osad sõnad viin oma tähendusega kokku, aga välja hääldamisega ma parem ei hakka teistele naerukrampe tekitama. Ja olgu öeldud, et tavaliselt ma niimoodi raamatutesse ei sodi ;)

Õnneks seda muret blogis pole - supp kannab raamatus nime soupe froide aux pois chiches ehk siis külm supp kikerhernestega. Ma ennast külmast heidutada ei lasknud ja tegin ikka sooja supi ;) Kusjuures, raamatu järgi annab serveerida ka salatina. Minu supp tuli igatahes omajagu vürtsikas, aga eks see ole igaühe enda teha.

4 sööjale:

• 400g konserveeritud kikerherneid
• 2 paprikat, nt punane ja roheline
• 1 suvikõrvits
• 1 sibul
• 2 küüslauguküünt
• 1 loorberileht
• pool purki (400g) purustatud tomateid
• 1 tl koriantrit
• kurkumi, tšillipulbrit, soola
• oliivõli

Punasta paprika, lõika kuubikuteks. Nõruta kikerherned. Lõika ka suvikõrvits kuubikuteks. Koori sibul ja küüslauk ning haki peenelt.

Kuumuta potis õli. Lisa hakitud sibul ka küüslauk, kuumuta segades umbes 2 minutit. Lisa tomatikonserv, suvikõrvitsa- ja paprikatükid, loorberileht ja kõik teised maitseained. Lisa 750 ml vett, kuumuta keemiseni ning lase siis 15 minutit madalal kuumusel keeda.

Lõpuks lisa kikerherned, keeda veel 5 minutit ja ongi valmis. Serveeri soojalt või külmalt.

Mugandatud raamatust Cuisine Petit Prix.

Prantsusmaa, Pariis ja muidugi makroonid

Pool üle-eelmist ja eelmist nädalat veetsin ma Prantsusmaal. Pool ajast siis agility maailmameistrivõistlustel (eelmisel aastal toimusid need Saksamaal) Liévinis ja teise poole ajast tegime tutvust Pariisiga.

Liévinit ja Bruay-la-Buissiére'i nimelist linnakest, kus meil hotell asus, me eriti näha ei jõudnud, sest võistlused algasid hommikul 7 ajal ja lõppesid õhtul siis, kui juba pime oli. Seega kulus kogu ülejäänud vähene aeg söömisele ja magamisele - mida oli kindlasti liiga vähe ;)

Esimene päev Pariisis kulges ka puhkamise tähe all, mida muidugi ei saanud liiga palju teha, sest me olime ju Pariisis! Nii palju oli vaja näha ja teha ja käia! ;)

Kui paljud räägivad, et Eiffeli torn on üks mõttetu konstruktsioon, siis öises tuledesäras on see ikka päris lahe. Meil kulus vist oma kaks tundi, et me kõik nähtud ja vajalikud pildid tehtud saime (ja selle aja sisse ei kuulnud üleval ära käimine) :D Aga tõesti, päeval poleks seal kindlasti pooltki nii ilus olnud.

Pean ütlema, et kõige lahedam atraktsioon, millest osa võtsime oli rattaekskursioon öises Pariisis. Giidiks oli huumorisoonega ameeriklane, kes rääkis siin-seal huvitavamaid lugusid nii kaugemast kui ka lähemast ajaloost. Huumorit pakkusid veel muidugi ameeriklastele (keda oli suurem seltskond) hästi peale minevad hüüdlaused nagu Dominate the road! ja Be somebody! Kõigile eelarvamustele (olime neid eelmisel õhtul näinud ja kuulnud, kui teede domineerimise kõnet peeti) vaatamata oli super lahe sõit, mida soovitaks ka teistele esmakordselt Pariisi minejatele - näeb ja kuuleb nii mõndagi huvitavat (näiteks kuidas Academie Française'is kolm kuud aru peeti, kas iPod on poiss või tüdruk :), lisaks väike kehakultuur (päev läbi ringi kõndimisest ju ei piisa!) ja ühe Pariisi parima jäätisekohviku külastus.

Otseloomulikult said külastatud ka mitmed boulangerie'd-patisserie-d ehk saia- ja koogipoed. Infot sai uuritud Silja, Food and Paris blogist. Kahjuks ei suutnud me ajastada oma käimisi ja kõhutühjust Pariisi restoranide lahtiolekuaegadega. Prantsusmaal on kella kahest seitsmeni ju pea võimatu midagi peale võileiva süüa saada ;)

Ma ei suutnud muidugi vastu panna ja tõin koju ka mõned prantsuskeelsed kokaraamatud ja toiduteemalised ajakirjad. Nüüd on hea põhjus prantsuskeelt õppima hakata :)

Kohustuslikus korras sai kaasa toodud ka karbitäis makroone - Pierre Hermé omi ja natuke teisi ka. MMmm, milline maitse! Makroonid on kindla peale ühed mu lemmikud...

Ja nad on ju lihtsalt täiuslikud, kas pole?!