- 0,9 dl piima
- 0,3 dl vett
- 15 g värsket pärmi
- 3 sl suhkrut
- 0,5 tl soola
- 70 g võid
- 1 muna
- 5-6 dl jahu (u 3 tassi)
- 2 munavalget
- soola
- 0,5 tl vanillisuhkrut
- 1 dl suhkrut
- 2 dl jämedalt hakitud pistaatsipähkleid
- 100 g hakitud šokolaadi
Sõna on taaskord Indrekul, jutujärg on seekord ravioolidel. Eelmiseid pastapostitusi saab näha siin: I, II, III + ravioolide tegemise pildid.
Dagris on juba mõnda aega väga närviline olnud, sest ma ei ole pastakasse midagi uut kirjutanud. Nüüd enne lahkumist Bulgaariasse tuli Dagris meile külla ja teatas, et ta enne ei lahku, kui on saanud pastat ning soovitavalt ravioole. Kuna ta oli piisavalt hullunud pilguga, siis ei jäänud mul muud üle kui võimalikult palju enda jaoks välja kaubelda. Pärast päeva mõtlemisaega ja naisega arutamist valisin naise soovil ühe šokolaadikoogi, mis Dagrisel jälle suurepäraselt välja tuli.
Nagu ettekirjutatud oli sai see õhtu valmistatud ravioole seenetäidisega. Ravioolid on siiani kõige keerulisem pasta, mida ma ise teinud olen. Et mitte lugejaid hirmutada - iseenesest on kõik väga lihtne, kuid näputööd on palju ja see võtab aega. Võiks arvestada vähemalt kolme tunni aktiivse tegevusega, mille käigus puhkehetki on väga piiratult. Ma olen alati mõelnud, et ravioole oleks hea teha külalistega, sest siis saavad nemad ka tegevusest osa võtta. Kahjuks selgus Dagrisega ravioolide tegemisest, et külaline vaatas läbi objektiivi, kuidas mina ravioole teen.
Ravioolide puhul on põhirõhk täidisel, sest just see ju määrabki ravioolide olemuse. Antud juhul sai selline täidis tehtud 4 inimese jaoks:
Täidise võiks valmistada juba varem, kuna see peaks täielikult maha jahtuma. Korra olen suures ajakitsikuses suhteliselt sooja täidist ravioolidesse toppinud, mille tagajärjel tainas ligaseks tõmbus ja ravioolid ei olnud just kõige parema välimusega. Kahjuks läksid just need ravioolid meie pulma oksjoni tarbeks kasutusse J
Kõik täidise materjalid tuleb hakkida päris peeneks, et nad ilusti ravioolide sisse ära mahuks. Esimesena läheb vaiksel tulel pannile või sisse hauduma paprika. Mulle meeldib, kui paprika on mahlane ja pehme. Kui natuke rohkem krõmpsuvat paprikat tahta, siis võiks paprika koos seentega pannile panna.
Kui paprika on klaasjaks muutunud, siis lisame seened ja maitsestame segu soola ja valge pipraga.
Midagi siin riigis on ikka väga valesti. Meie majas oli juba mõnda aega tagasi valge pipar otsa saanud ja nüüd seeneravioolide jaoks tahtsin uut osta. Kahjuks see mul ei õnnestunud, sest Viljandi poodides seda lihtsalt ei leidunud. Ma küll ei väida, et ma kõik poed läbi käisin, aga suuremad poed küll. Alles pärast kahenädalast otsimist ja kahjuks pärast ravioolide tegemist suutsin valget pipart leida.
Paar minutit praadimist segule ja siis läheb see kaussi, kuhu lisame toorjuustu ja peeneks hakitud sinihallitusjuustu. Nüüd läheb täidis jahtuma ja peaks enne ravioole olema maksimaalselt toasoe.
Ravioolide tainaosa valmistamine käib nagu tavalise pasta puhul ja arvestama peaks ikka ühe muna inimese kohta. Kuna me paneme kaks kihti tainast kokku, siis ei ole vaja tainast väga kõvaks korrutada.
Mina olen valinud ravioolide puhul viie korrutamise taktika. Paksuses ei tasu liiga õhukeseks minna, sest siis hakkab tainas rebenema. Samas ei ole hea, kui tainas väga paks on, sest siis läheb kahekordne osa paksuks ja pärast keetmist on see natuke kummine. Mina olen tavaliselt pastamasina paksuse 2 (1 kõige õhem ja 7 kõige paksem) valinud. Korraga võtke ette ainult üks taina osa töötlemisele ja valmistamisele, sest ravioolide näputööga läheb nii kaua aega, et teised taina osad kuivavad liiga kõvaks.
Ravioolide valmistamine on väga lihtne. Tainaribast lõikame umbes 5 cm laiused ribad. Seejärel võtame ühe riba, kastame käe korra vette ja tõmbame sellega üle tainariba. Samuti võib vett tainale piserdada. Vesi tainaribal mõjub liimina, mis pärast teist taina kihti peale pannes liimib selle korralikult alumisele kihile. Pärast tainariba märjutamist tõstame sellele teelusikaga paraja suurusega täidise hunnikud, et oleks võimalik teist kihti tainast alumise külge liimida. Liiga suur hunnik võib viia ka raviooli rebenemiseni.
Täidise hunnikud tuleks panna tainaribale sellise sammuga, et saaksime kujundada ilusad ruudukujulised ravioolid. Teise kihi tainast paneme peale nagu kleepsu liimides see tähendab, et alustame ühest otsast ja näppudega ümber täidise vajutades surume pealmise kihi tainast alumise külge niimoodi, et raviooli ei jääks õhumulle, mis keetmisel raviooli lõhki ajavad.
Laisa inimesena ma ei lõika tainast ribasid, vaid võtan pastamasinast tuleva laia riba ja teen pool sellest natuke märjaks, panen sinna täidise ja siis murran teise poole peale. Pärast seda on jäänud ainult kõige lõbusam osa- tuleb ravioolid lahti lõigata ja jahusele lauale või rätikule keetmist ootama panna.
Minu naine ostis meile lõbusa pizzalõikuri, mis lõikab ravioolidele lõbusa sakilise serva. Sakiline serv ei ole muidugi eesmärk omaette, aga pizzalõikur on päris hea mõte.
Kastmele ma seekord eriti rõhku ei pannud, kuna ravioolide puhul on tähtsam seesmine ilu. Kastmesse läks:
Kõigepealt läheb paprika suurte tükkidena pannile või sisse hauduma. Kui paprikatükid on piisavalt pehmed, lisame neile kohvikoore, laseme sel keema tõusta ja lisame parmesani, et kaste oleks natuke tummisem.
Ravioolid paariks minutiks keema, nii et nad tõusevad pinnale ja natukene veel.
Siis ravioolid suurde kaussi, kaste peale ja olemegi valmis söögi serveerimiseks. Nagu iga pasta maitsevad ka ravioolid kõige paremini serveeritult värske riivitud parmesaniga.
Pärast pastat üks šokolaadikook ja pidulik õhtusöök ongi perfektne.