Perfektsust taga ajamas: makroonid

Makroon on väike ümmargune küpsetis, mis on pealt krõbe, seest aga pehme. Umbes sellest ajast saadik, kui ma kunagi ammu neid esimest korda nägin, olen tahtnud ise järgi proovida. Kuni reedeni polnud ma kunagi ühtegi makrooni isegi päriselt näinud, rääkimata siis maitsmisest, aga mingil põhjusel tundusid nad niivõrd ahvatlevad. Veelgi enam, nende valmistamine tundus olevat mingi eriline kunst.


Rääkides sellest, miks ma nii kaua ootasin - küll ei olnud väidetavalt Eestis mandlijahu saada ja minul polnud ka jahvatamise võimalust, küll segas mind minu kodune gaasiahi, mille temperatuurist ja selle muutmisest kellelgi aimugi ei ole. Kui teised tavalisemad küpsetised saab ikka ära tehtud, no kuidagi tunde järgi, siis makroonid (nagu ka pavlova, mida ma sel suvel esimest korda ja mitte oma kodus tegin) on sellised erilised asjad, mida niimoodi suva järgi minu arust valmistada ei anna, ei ole mõtet proovidagi.
Esimene ehk mandlijahu probleem sai lahenduse, seda jahu on saada nt Soomes ja on ka Eestis. Võõraid kööke kasutan ka vahetevahel, aga seekordne köök oli eriti eriline. Nii eriline, et esimene kord, kui seda nägin, sain kerge kultuurišoki - suur valgete plaatidega kaetud ruum, seina ääres kaks kraanikaussi, keskel kaks pliiti. Ühiselamu Narva maanteel...


Niisiis varustasin end reedel pärast kooli kausside, mikseri, vajalike koostisosadega ja hakkaski pihta.

Makroonide põhiretsept:

• 90 g munavalget
• 110 g mandlijahu
• 200 g tuhksuhkrut
• 30 g suhkrut

Kõik komponendid oleks soovitav üle kaaluda, kuivained ka läbi sõeluda ja mandlijahu vajadusel üle jahvatada. Seda viimast me ei teinud, kuigi üht sorti mandlijahus oli üsna suuri tükke ka sees.
Edasi tuleks munavalged tugevaks vahuks vahustada: alustama peaks keskmiselt kiiruselt, siis lisama 30 g suhkrut ja siis kiirust tõstma. Juhul, kui eesmärgiks on värvilised makroonid, siis tuleks värvi lisav komponent lisada kohe pärast vahustamise lõppu madalal kiirusel.
Nüüd on aeg segada mandli-tuhksuhkru segu munavalgevahuga. See etapp on väga olline, sest segama peab täpselt parajalt - mitte liiga vähe ega ka mitte palju. Moodustuma peaks magmalaadse konsistentsiga segu, mis garanteerib, et makroonid küpsedes kuplisse ei kerkiks. Samas ei tohi segu ka liiga vedel olla. Keeruline värk :)
Omaette tegu on segu õigesti ahjuplaadile saada. Selleks kasutasin kondiitsipressi, mida ma ausalt öeldes just liiga tihti ei kasuta, seega meenutasid mu esimesed tainatörtsud küll kõike muud kui perfektseid makroone. Lõpuks hakkas tekkima juba midagi liigutusvilumuse sarnast.
Nüüd tuleb jätta makroonid tunniks ajaks tahenema. Tainas valgub ahjuplaadil omajagu laiemaks ja madalamaks, seega oleks parem vahede jätmisega mitte koonerdada.
Pärast tahenemist tuleks makroone umbes 150-kraadises ahjus 7-12 minutit küpsetada. Umbes 3.-5. minutil hakkavad moodustuma makroonide jalad. Kindlasti ei tohi lasta küpsistel pruunistuma hakata.


Selleks, et makroonid küpsetuspaberilt kätte saada, aitab nende jahedas hoidmine, meie hoidsime lihtsalt avatud akna all ja pärast lühiajalist sealseismist tulid peaaegu et vabatahtlikult paberi küljest lahti.

Hiljem tegin kodus oma makroonidele ka kreemi vahele, võikreemi kandsin kohe maha, seega valisin valge šokolaadi kreemi:

• 1 dl vahukoort
• 100 g valget šokolaadi

Kuumutasin koore keemiseni, siis eemaldasin tulelt ja sulatasin sisse šokolaadi. Segu tahenemiseks läks küll omagu aega, aga ootamine tasus end lõpuks ikkagi ära.


Iseenesest jäi mulje, et enam-vähem talutavate makroonide jaoks mingeid erilisi oskusi tarvis ei lähe, perfektsete makroonide jaoks aga oleks vaja harjutada ja harjutada ja harjutada :) Sellist juttu räägin ma muidugi lootuses, et meie makroonid ikka enam-vähem välja tulid, pole ju eriti võrdlusmaterjali, maitse see-eest oli hea :)